Vaikselt ja tasa

Jälle ehitan ma enda ümber seina. Mu kodu on mu kindlus ja ainult siin on hea olla. Raske on kohtuda inimestega, kes teavad meie ebaõnnestunud IVF tsüklist. Ja kui nüüd päris aus olla, siis mingil määral tundub, et ainult mina ei hoia neist kaugele, vaid ka nemad.
Ma täitsa saan aru... Olen tujukas oma õnnetuses.
Ma lootsin, et ma olen tugevam. Aga tegelikult meeldib mulle siin pühade lähenedes olla nõrk. Ostmata kingid ja saatmata kaardid - mul on hinges ja südames vabandus.

Uni jääb unistuseks

Vähemalt see beebi osa.
Laupäeval tuli külla Spot. Ma imestan, sest süstin ju progesterone'i. Kuidas nii?
Täna on beta.
Ma ei taha üldse minna. Ma ei taha saada kurba kõne arstilt.
Kummalisel kombel loodan ma pimesi veel imele ning arvan, et keegi teeb minuga julma nalja. Veel on minus jõudu, et loota läbi kurbuse pisarate.

Miks? Miks on kõik nii? Miks keegi arvab, et ma olen nii tugev, et suudan järjekordse emotsioonide virr-varriga toime tulla!

Viljatus on vaid tugevatele inimestele ja peredele. Ma olen olnud tugev. Aga ma tõesti enam ei jaksa. Mul pole enam jõudu, et võtta vastu veel üks kurb uudis.

Uni

Täna öösel nägin ma und. Üle hulga aja.
Õhtul kui sulgesin silmad, siis minu silme ette ilmus nii selgelt 3 väikest beebit. Kõik olid nii sisse mässitud. Ma vaatasin neid lähemalt ning lugesin üle, et mitu siis neid on. Neid oli kolm!
Öösel nägin unes oma embryologist'i. Ning siis nägin unes imeilusat, vaikset ja rahulikku ojakest, kus oli palju siledaid kivikesi.

Tähtsad verstapotid

Esmaspäeval, 23. novembril oli meie punktsioon. Hea oli minna vastu sellele tähtsale protseduurile, kui on kogemus seljataga.
Tuimestusarst aitas kohe mõnusa olemise luua. Uuris ja küsis ning oli üllatunud, et miskit eelmine kord ei juhtunud. Ja kohe hästi siiralt.
Tükk aega kulus sellele, et saada korralikku veeni kätte. Aga kui sai, siis läks kõik kärmesti. Kui ärkasin, siis mulle vist öeldi kui palju foliikule, aga mitte ei pannud tähale. See number tundus kuidagi nii teisejärguline.
Kokku korjati 12 muna :)
Pärast seda magasin terve päeva!

Valmistusime vaimselt end Tänupüha siirdamisele. Aga siis tuli teade, et 3. päeva siirdamise asemel tehakse hoopis 4. päeva siirdamine. See oli ok, sest originaalselt arst rõhuski kas 4. või 5. päeva siirdamisele.
Reede varahommikul, 27. novembril olime platsis. Mulle mõjus valium tõsiselt seekord ning arst ütles, et väga hea, sest siis on emakas ja -kael just ilust lõdvalt ja nii nagu tema eelistab.
Ahjaa, viljastus 8 ning arst ütles, et embrüodega meil probleeme ei ole. Ja ka seekord läks siirdamine kenasti ning sujuvalt. Eelmine kord oli tal raskusi selle mis iganes asja sisse juhtimiseks. Ta ütles, et punktsioonil oli ta natuke selleks ette valmistanud ja emakat "dialated".

Arst ütles, et kõik sujus suurepäraselt. Siirdati 4 väga ilusat embrüot.
Nüüd ma siin laman juba 2 päeva. Mõttes palun ei tea keda või mida, et juhtuks ime ning saaksime rõõmustada ning nautida seda mida oleme 4 aastat oodanud.

Et suudaksin olla positiivne. Nii raske on. Raske. Kardan. Ma ei taha läbi elada taas seda kurbust ja pettumust. Ma ei taha! Seekord ma lepin vaid ainult õnneliku lõpuga.

Soovin õnnelikku lõppu!!!! Saagu meie unistus teoks!

Ma kardan

Paar viimased päeva olen ma hirmu täis. See on nii domineeriv, et vaatamata mu suurtele püüetele ei suuda ma sellest hirmuringist välja rebida.
Tahan olla positiivne ning uskuda-loota!
Selle asemel on domineerimas hoopis hirm ja kartus.
Ma ei saa lahti neist tundeist ja mälestustest, mis kaasnevad tsükli mitte nii õnneliku lõpuga. Nimetage seda ebaõnnestumiseks.

Kõik oli imeline. Veel mõned päevad tagasi. Isegi mu väsitav töökiirus näis vaid positiivsena, see aitas ajal kiiresti minna. Kiirus on ka praegu, kuid selle pole enam midagi head.

Täna on punktsioonipäev. Läheb munadejahiks! Ootan korralikku saaki. Ehk see teeb mu meeled heaks. Ja aitab lootusepäikesel paista.

Mis sellel puhul soovitaksegi? Kivi kotti! Munad kotti!

Üllatus postkastis

Ma polnud mitu päeva postkasti kontrollinud. Kui täna hommikul lõpuks selleni jõudsin, siis selle tavalise reklaamipahna sees oli miskit, mis mu tähelepanu koheselt võitis.
Väike postipakk.
Minule?
Saatja nimi ja aadress... täiesti tundmata.
Mõtlesin kähku, et kas olen internetist miskit tellinud. Ei ole.
Minule, kas tõesti?
Ahnelt rebisin karbi lahti, kuigi oleks pidanud lahkuma - tööle.
Karbis oli kujuke ja väike kirjake.
See oli mu sõbranna tuttavalt, kes on ise läbi käinud sama tee. Keegi oli temale selle nö. viljakuse kuju andnud tema IVF tsükli ajal. Ja nagu aru sain, oli see talle suureks toeks ja ka õnneallikaks. Ning tulemus oli positiivne.

Lugesin läbi selle ilusa kirjakese ning mu silmi täitsid pisarad. Ma olen saanud heategusid tunda, kuid seda ikka tuttavate poolt. Aga et keegi võõras võttis vaevaks ja hetkeks heasoovlikult mõtles mulle ja tegutses vastavalt - see on midagi erilist ja esmakordset.

Sellel kujul on nüüd omamoodi jõud. Ma tunnetan selle erilisust ja usun selle võlujõudu!
See kujuke jõudis minuni nii õigel ajal.
Kõigel on kõigega seos.
Ma olen nii tänulik sellele heale tundmatule, kes minu ellu tõi korraga niipalju õnne, rahu ja lootust!
Midagi erilist juhutub siit edasi...

Uuele katsele

Uus tsükkel on juba tükk aega tagasi alanud, kuid ma pole sellest palju rääkinud ja kirjutanud. Üheks põhjuseks on kiirus. Teiseks see, et ma pole kindel, kas ma tahan teisi sellele "reisile" kaasa võtta.
Töö- ja elutempo hetkel peavad minu üle hetkel päris head "vahti" ning kõik kulgeb hetkel lendleva kergusega.
Kus ma siis praegu oma tüskliga olen?
Alustasin luproniga 21. oktoobril.
12. novembrist stimmin. Kogus on sama, mis eelmine kord.
Kui neljapäeval oma baseline'i vastuvõtule läksin, siis arst kiitis kõvasti vasakut poolt ning luges vähemalt 10 munaraku algekest, mis olid moodustanud imeilusa lillekese minu vasakpoolses munasarjas.
Parem pool võttis teda aga ohkima, sest seal oli ilmatuma suur tsüst. Aga ta tõmbas selle vedelikust tühjaks (uskuge mind, sealt tuli umbes klaasitäis vedelikku) ning loodan, et asjad on korras sellega. Eks homme näe, sest lähen mune loendama.
Ideaalis oleks nii:
Reede õhtul teen HCG süsti.
Pühapäeval on munade korjamine ning tänupühade reedel on mul 5-päevane siirdamine.
Aga eks näis....

Ja elu läheb edasi... samm sammu haaval

Elu on olnud kiire. Töökoormus on tavaliselst suurem ja nädalavahetused on liiga tihedad. Kuid ei kurda!

Meeleolud on mul päris kenad ja optimistlikud. Vahel olen kurb ka, aga … Siht on nii silme ees ja eesmärk teada ning tean, et selle tee lõpus on ka loodetud tulemus! Kõik on nii käegakatsutavas kauguses ning ainult aja ja hetke küsimus. On jäänud vaid mõned sammud astuda.

Nädalapäevad tagasi käisin järelkonsultatsioonis ning arst oli üllatunud mind nähes. Tema oli täiesti kindel, et järgmine kord kui kohtume, on vaid häid uudiseid. Ta vaatas üle märkmed ja tsükli käigu ning ütles, et kõik oli täiuslik - limaskesta paksus, munarakkude viljastumise protsent oli super, embrüode kvaliteet oli haruldaselt stabiilne ja siirdamine läks imeliselt. Tavaliselt IVF’i käigust arst oskab välja lugeda, mida arendada või mida muuta - ta ültes, et meie tsükliga ei ole tal midagi muuta, kõik oli liiga hea, et muutusi teha. Võibolla ainult väike pisiasi siirdamisel, sest ta märkas, et mu emakakale on natuke vildakam. Mis on tõenäoliselt 2000. aastal tehtud LEEP tulemus. Inglise keeles saad lugeda LEEP’ist siit! Eesti keeles on see vist midagi emakakala kõrvetamise taolist. Lisaks sellele on meil tore uudis, et siirdamisest järelejäänud 2 embrüot arenesid ilusti 5 pävani välja ning on nüüd päris head blastotsüstid ja need on nüüd jääkapis meid ootamas!

Me oleme valmis järgmiseks sammuks, mis on uus IVF katse. Varsti. Siis jälle läheb süstimiseks ja järjekordseks emotsioonide virrvarriks. Aga mind see ei kohuta. Minu jaoks oli see suurepärane kogemus. Ja tahan tagasi sinna sellesse põnevasse ootuste-lootuste virrvarri!

Meie teekonnal on jäänud maksimaalselt 3 sammu! See mõte ja teadmine on lihtsalt nii imeliselt julgustav ning sellel on selline võimas edasiviiv jõud. Loomulikult loodame, et kolme sammu asemel peame astuma vaid sammukese, või kaks; aga võibolla tuleb astuda kolmas ja lõplik samm… Oleme kõigeks valmis!

Korraga on kõik nii selge. Oleme aastaid kannatanud, kurvastanud. (Aga ka rõõmustanud ja koguaeg lootnud). Ma ei jaksa enam! Kohati tundub, et elu on selle kõige pärast pandud nagu hoiule. Enam ei taha! Tahan edasi liikuda ja olla kohal! Liiga palju on paigal tammumist! Tahan astuda uuele pinnale!

Ja nüüd - vaid veel mõned kuud ning sellel kõigel on lahendus! Tulemas on uus IVF tsükkel ning loodame parimat, sest meil on kõik eeldused selle õnnelikuks lõpuks. Kui mingil põhjusel tuleb astuda järgmine samm ning jääkapist meie eskimod sulatada ja siirdada, siis oleme ka selleks valmis. Ka kolmas ja lõplik samm on meil teada - meil on teada lapsendamise agentuur.

Oleme käinud möödunud aasta jooksul 2 korda lapsendamise konverentsil, sest mõte lapsendamisest ei ole meile võõras. Pigem on see meile olnud meile südameelähedane juba viimased poolteist aastat. Samuti käsime kevadel ka oma väljavalitud agentuuri orjentatsioonil. Oleme mõelnud, et isegi kui meil peaks õnnestuma IVF tsükkel, tahaksime ikka selle sammu astuda. Aga see on hirmus kallis.

Vot, selline on siis asjade käik. Ja kui paned nüüd üks ja kaks kokku, siis juba lähikuudel tulevad meie perest toredad uudised. Olgu see siis triibuline rasedustest või siis nagu adopteerimisel kutsutakse - paperpregnant (paberirase).

Ei ole enam kaua jäänud! Samm sammu haaval! Üks samm ja lootus korraga!

Järelmõtted

Olen teile korduvalt kinnitanud, et ma olen ok. Tegelikult olen aga kõikunud natuke igal pool. Enamasti olen ma olukorraga leppinud, kuid vahel haamerdab mu peas: miks?, kuis nii?, aga miks ikkagi?

Olen eelistanud olla omaette, sest ma ei tea kuidas ma võin reageerida kaastundele näost näkku, või telefonis rääkides. Kuid tänan kõiki, kes on selleks katset teinud ning see kõik on olnud omamoodi edasiviiv jõud. Võibolla kulub veel mõni tund, võibolla päevake, kui suudan kogu südamest taas uskuda ja loota. See hetk ei ole kaugel! Ma olen kurbuseks liiga tugev.

Kui mina olin laupäevaks täiesti küps ja ette valmistatud vastu võtma negatiivset uudist, siis mr. X uskus kuni lõpuni ning tema kurb reageering lausa ehmatas mind. Tavaliselt on tema see, kes alati oma armsa naeratusega asjale seletuse ja tähenduse annab, mis sündmused perspektiivi paneb ning on sellega alati õiglane, aga ka lohutav. Tal lõi üles väikese palaviku ning magas enamuse pühapäevast ning terve esmaspäeva. Kurbuse stress, mis muud. Õnneks on ta nüüd ok.

Ma olen siiamaani uskunud, et see ootus on olnud pikk teatud põhjustel. Võibolla sellepärast, et ma pidin ise kasvama, valmis saama? Ja rida neid teisi asju. Aga seekord ma tõesti tundsin, et kõik on valmis. Me oleme kohal.

Ma olen endaga teinud niipalju tööd ja tundsin, et ma olen leidnud endas elementaarse tasakaalu. Ja tegelikult olengi! Nüüd on lihtsalt kõik vaid aja küsimus. Tean, et see ebaõnnestumine oli vaid samm lähemale meie eesmärgile.

Ma ei tea, miks ma sageli seostan ebaõnne sellega, et midagi on minuga valesti! Ja kõik see on mulle karistuseks ja selle tõttu on mul koguaeg vaja end täiustada, midagi püüelda. Olen end liiga palju piitusutanud. Aga nüüd on sellega lõpp! Ma tunnen, et ma olen valmis ja mul ei ole endale mitte midagi endale lisada. Minus on hea rahulolu.

Mõnikord oleks palju kergem, kui elujuhtumid tuleksid koos nö. juhistega. Näiteks: Mida teha olukorras, kui kaotad töökoha; mida teha, kui satud avariisse; mida teha, kui beebi ei tule ja kuidas lohutada inimest, kelle lootused taas kord purunesid.

See kergendaks nii mõnegi elusituatsiooni, kuid ma ei taha endalt võtta ära seda iseavastamise ja -kasvamise protsessi.

Üks on selge. Paigale püsima ma ei jää. Ma liigun edasi ja tulevikku!

Mõtlesin tükk aega, kas ma peaksin jätkama ning siin sellest kõigest kirjutama. Fakt on, et oma kartuste, kõhkluste, võitude ja kurbuse ülestähendamisest oli mulle palju kasu, siis ehk püüan sellega vastavalt enese soovidele ja vajadusele ka jätkata.

Ma arvan, et vaatamata sellele kurbusele mis mind ikkagi hetkel natuke valdab, olen ma üks ääretult õnnelik inimene! Kui miskit läheb kehvasti, siis kipume hädaldama: miks?, miks just mina? Kui me oleme õnnelikud, siis imetleme harva, et miks just mina, millega olen selle ära teeninud?

Ja mul ei jäägi muud imestada, et kuis mina olen nii õnnelik ja tugev inimene? Miks just mina? Millega olen selle ära teeninud?

Ametlik

Negatiivne!
Ma olen ok!

Negatiivne

Tulemus: negatiivne. Ametlikku numbrit mul veel pole, aga diagnoosin nii, sest et mul on päevad kohe-kohe algamas! Ma lähen käin kliinikus siiski ära, sest vihkan telefoni kõnesid. Tahan näha inimesi näost näkku ning samuti tahan kuulda, kuidas me kaks ülejäägi embrüot edasi arenesid ning kas oli miskit külma panna. Loodan, et saan ka täna koheselt panna aja järelkonsultatsioonile - et lihtsalt arutleda, mis läks valesti; missugused uued ettepanekud ja suunad. Kõik oli ju super. Mu limaskest oli mõnusalt paks, embrüod olid ilusad, ma olin tubli voodis lamaja. Ma ei närvitsenud ja muretsenud. Vaevalt et seal on ühest vastust. Eks see elu kallim loterii ole! 50/50 shanss. Seekord ei olnud meil võidunumbreid.

Taas pean ma kokku korjama kõik need pisemad ja suuremad killud - purustatud süda, katkine ning löödud hing ja segamini mõistus. Taas kord pean leidma jõu, et edasi liikuda. Seekord on see kuidagi lihtsam. Killud on peaaegu juba koos ja siht on teada. Ma ei saa öelda, et kõik on korras ja nahk paks kui jõehobul, kuid ma olen alistunud sellele, mis juhtus ning liigun vaikselt välja sellest leinast, mida ma praegu tunnen.

Mul ei ole kedagi leinata, kuid millegipärast om mul just selline tunne… See on iga kord nii. Igatsen taga kedagi, keda veel ei ole. Ja nii kuust kuusse, aastast aastasse. Seekord on meil vähemalt pilt ning teame keda meil ei ole.

Ma alati mõtlen ja mõistatan, et miks meie tee on nii keeruline ja käänuline. Täna ma tean miks! Selleks, et tunneksin ära oma argipäeva õnne ning hindaksin seda mida mul on. Mul on jäägitu sõprus ja tugi, mida ma siin ennast jagades tunda sain. Mul on pöidlahoidjad ja palvetajad, mul on vaiksemad ja sõnakamad kaasaelajad, kes kõik tegid selle emotsionaalselt raske perioodi kergemaks ja talutavamaks. Ja kui keegi peakski parastama või paha soovima, siis on see nende oma õnnetus!

Ma ei kaota lootust ja ära sinagi seda tee! Olen leidnud oma südamest, mõistusest ja hingest selle jõu, et jälle edasi minna. Samm sammult lähemale oma eesmärgile.

Vahel on nii

Kui ei jaksa olla alati optimistlik ja uskuda teadmatut? Kui ei jaksa olla alati positiivne ja kõhklematult teada imelist tulevikku?

Ma olin täna kaugel positiivsest hoiakust, optimismist ja lootusest.

Oleme ostnud elu kallima loterii ning ootame oma saatust. Ja nn. päevade valud tähendavad minu jaoks vaid üht - kaotust!

Homme on aga uus päev.

Jõudu! Jõudu on tarvis!

Saatke mulle jõudu mõelda positiivselt, oskust olla murevaba! Aga kõige rohkem võimet mitte mõelda ajas ette sinna kus me veel ei ole.

Esimene eufooria on möödas ning voodis lamamisel on omad head ja vead. Ühelt poolt on tore, et olen saanud lebotada, tunda saanud teie kõigi hoolitusust ja abi. Aga teisalt - voodi teeb haigeks. Nii selja kui hinge.

Issand, anna mulle jõudu leppida asjadega, mida ma muuta ei saa.
Anna mulle julgust muuta asju, mida ma muuta saan.
Anna mulle tarkust nende vahel vahet teha.

The Embryo.

When the time comes for the embryo to receive the spirit of life,
At that time the sun starts to help.
This embryo is brought into movement, for a sun
quickens it with spirit.
From the other stars this embryo received only an
impression,
until the sun shone upon it.
How did it become connected with the shining sun
in the womb?
By ways hidden from our senses:
the way whereby gold is nourished,
the way common stone becomes a garnet and the
ruby red,
the way fruit is ripened,
and the way courage comes to one distraught with fear.

Siirdamine oli väga tore päev!

Mul oli suurepärane päev. Kuigi ma hommikul siin natuke ärevusest tujutsesin, aga jälle oli see mr. X, kes mu sellest väikesest kriisist päästis. Eks mul oli väike ärevus sees, et kuidas need kuus selli on edasi arenenud ja mitu siirdada jne. Tähtsad asjad ajavad ärevaks ju!

Jõudsime kohale varakult. Mingi hetk pidin võtma valium’i ja ibuprofin’i ning siis asusime arsti ootama. Punktsiooni ja siirdamise keskus asub kliinikust umbes 5 min kaugusel ja arstil olid hommikul vastuvõtu ajad. Mr. X pidi koguaeg kella vaatama, sest temal oli sel päeval just vaja tööl hirmsasti olla ning varastas minu kõrval olekuga kõvasti aega. Meil oli aga päris lõbus seal, sest õde veetis enamuse ajast meie ruumis ning oli üsna jutukas. Natalia, venelanna Vladivostokist. Ma sain Lermotovi talle lugeda ning natuke vene keelt praktiseerida. Igatahes sellest igavast ootamisest sai tore ja lõbus aeg. Mr. X juba hakkas mitmendat korda minema, aga nii registratuurineiu ja ruumiõde jooksid kohe helistama, et kas doktor on teisest kliinikust lahkunud.

Suur seiklus oli ka veel põiega. Nimelt, mina ei tea mis põhjusel, peab siirdamisel põis täis olema. Mõni arst nõuab täitsa täis ja kuulen nende naiste õuduslugusid… Õnneks minu arst nõuab vaid pooltäis põit. Aga mina olen ju täielik põiehädaline. Kui minul põis täis, siis mina minema pean. Õde kontrollis ultraheliga mu põit ning ma pidin surema vallu, kui ta kõhule selle ultraheli värgindusega vajutas. Sain loa põit natuke tühjendada. Nii jooksin ja tirtsutasin oma 4 korda. Ja lõpuks oli paras. Oli paras nii protseduuriks, kui ka minule, et seal laual pikemat aega lamada.

Milline tore hetk oli kui doktor saabus. Lagedale toodi pildid meie kuuest embrüost ning tehti kiire hindamine. Kõik olid 8-rakulised ning said kõrgeima hinde. Peale väikest arutlust jätsime siirdatavate embröote arvu arsti otsustada. Tal nii palju kogemust, et küll ta teab. Tema otsustas, et 4 oleks meie parim shanss.

Nüüd aga tuleb tore osa. Nimelt, kuidas see embröote siirdamine siis käis. See on tegelikult nagu tavaline günekoloogi kontrollis käik. Pannakse sulle sisse see mis iganes see on, noh… see metalne värk. Embrüologist tõi kohale pika "juhtme", kus olid siis sees siirdatavad. Õde hoidis ultraheli mu kõhul, et näidata sellele "juhtmele" teed ning lükatigi need tegelased minu kohevasse limaskesta. Ekraanil oli näha, kuidas valged pallikesed ekraanile ilmusid ning sinna limaskesta pugesid.

Mul oli nii hea meel, et mr. X jäi. Ta oleks paljust ilma jäänud.

Peale seda tormas mr. X kohe tööle ning mina pidin veel vähemalt pool tundi seal lamama. Jäin isegi magama. Valium? Ärkasin just siis, kui sõbranna mulle järgi tuli ning tema sõidutas mind ilusti kärmelt koju voodisse.

Alguses olin kõigist nendest emotsioonidest nii väsinud ja näljane. Sõin ja vaatasin HGTV’d (Home and Garden TV) terve pärastlõuna... Juba ongi kolmapäev!

"Munapühad" on selleks korraks läbi! Teretulemast Embrüo-land!

Küll on hea, et ma ei pidanud terve päeva ootama ning juba hommikul kell 9 helistasid ning sellise vahva teatega, et kaheksast munarakust viljastusid kuus ning pidid väga hea elu ja tervise juures olema päev nr. 2 kohta! Homme, teisipäeval on siirdamine kell 12!

"Munapühade" põhjalikum ülevaade

19. september oli siis minu nn. punktsiooni päev. Punktsioon on siis ettevõtmine, kus munasarjadest eemaldatakse kõik suure vaevaga kasvatatud folliikulid e. munarakud

9.30 oli meie ametlik "munapühade" arsti aeg. Esimest korda elus tõusis mr. X ilma mingisuguse erilise käsuta üles ning oli niksis naksis minema.

Alati need varajased minekud on meie peres olnud nii rasked ja pingelised. Vea nagu nööriga mr. X-i taga.

Aga seekord oli siis teisit. Ma isegi ei pidanud teada äratama. Kuulsin köögist kella 7ks pandud äratsukellan ning mõtlesin, et lasen tal veel natuke magada. Aga juba ta üleval oligi ning oma hommikutoimingutega alustasin.

Juba siis teadsin, et tulemas on eriline päev! Teistsugune! Paljude uute lootustega.

Ma olen närveldaja, ehk teate seda juba. Aga seekord oli hinges rahu. Selline õnnelik tunne ja teadmine, et kõik läheb korda ning muretsemiseks pole mingit põhjust.

Jõudsime kliinikusse natuke liiga vara. Meiega ootas ka veel üks naine koos oma ämmaga. Temale oli sel päeval plaanis teha eskimoring, st. temale oli plaanis siirdada eelmisest tsüklist ülejäänud embrüod. No meil oli päris lõbus. Eriti lõbusaks läks, kui me rääkisime nn. meeste ruumist, mida mr. X kutsub Gentelmens Club’iks. Ta lubas veebilehe teha, kus vastavas ruumis käinud mehed saavad hinnata erinevate kliinikute meeste ruumi.

Sellises lõbusas tujus ma opi ruumi läksingi. Peatselt saabus narkoosiõde e. vend, kuna oli meesterahvas ning pani mulle kähku IV sisse. See on mu esimene narkoosi kogemus ju! Ei osanud midagi karta ega arvata. Ja ega polnudki ju midagi karta. Ja jälle mõtlesin mõnu ja rahuloluga, et kui rahulik ma olen!

Mäletan, et arst tuli sisse ning hakkas vaikselt ette valmistama. Narkoosivend ütles midagi, et nüüd ta... ja enam ma ei tea midagi. Arvan, et olin ära kuskil 15-20 minutit. Ärkasin, ning esimene asi oli küsida, et kuidas munajaht läks? Küsisin seda mitu korda, et mitu muna. Ma ei saanud alguses aru, et mida ta mulle vastab. Järgmisena mäletan, et mr. X juhatati sisse.

Ja läbi oligi! Esimest korda jalad maha panna oli nagu õpiks kõndima. Aga toibusin sellest kõigest väga ruttu. Olin koheselt niiiiii näljane. Ma ju ei tohtinud südaööst saadik midagi süüa ega juua!

Koju jõudes läksin voodisse ning olin üsna unine. Vaatasin natuke telekat ning jäin kohe magama. Vaatasin veel telekat ja jäin jälle magama. Nii olin seal õhtuni.

Nüüd on üks suur küsimus - kuidas ma 3 päeva täielikus voodirezhiimil üle elan???

Munad

Lühidalt… Narkoos oli vahva. Kõik sujus suurepäraselt. Munajahilt saadi 8 muna. Enesetunne on hästi normaalne. Natuke unine, aga muidu tegutseks Pärast räägin pikemalt.

Tegudele!

Eile käisin siis taas arstil. Loeti taas kõik munakesed üle. Paremal pool 6 ning kõik tublid ja umbes samasse masti suuruselt. Vasakul pool on nüüd siis 4. Millest 2 on sellised väikse võitu. Loodan, et nad siin laupäevani veel kasvavad ning kui värgiks läheb, siis on nad suurekesed valmis!

Ees ootab pingeline nädal. Te peaksite mu juhiseid nägema, mis ma arsti juurest sain. Mu elu on neljapäeva õhtust kuni laupäevni täpselt kellaajaliselt kirja pandud, et mida ma nüüd pean tegema. Näiteks, täna õhtull täpelt kell 9.30 pean tegema Ovidreli süsti. Muud süstid jäävad nüüd ära! Ovidrel on siis see, mis paneb need munad nö. ajastatult kukkuma. Follikulide (munarakud) punktsioon toimub mul laupäeval. Ma olen üldnarkoosi all selleks jutuks. Reedest hakkan sööma antibiootikumi tablette (Doxysycline) ja laupäevast ka Medrol’i, mis peaks siis mu antikehad normis hoidma.

Laupäeval kohe saame kuulda, et kui suur oli saak. See, et mul praegu ultraheli 10 foliikuli näitab on üks asi, aga teine asi on see mitu nad ilusti kätte saavad ja kui palju neist on ilusad nö. täisealised. Mul olid nad üsna kõik ühes mastis. Vasakul pool olid sellised väiksemad. Esmaspäeval nad helistavad ja teatavad, et mitu viljastusid. Edasi tuleb mõelda, et mitu siirdada. Palju oleneb sellest, kui hea "hinde" me embryo‘d saavad.Igale tegelasele antakse hinne, vastavalt sellele, kuidas nad kasvanud on. Meie arst soovitas meil minu vanuse tõttu 4 tükki siirdada. Aga ma olen natuke selles suhtes ettevaatlik… tahaks ju mõelda, et kõik sellid on nii tugevad ja toredad, et lähevad kasvama, aga mis saab siis minust. Missuguseid riske see endaga kaasa toob. Otsustama peab siis teisipäeval.

Mind on määratud 3 päevasele voodirezhiimile peale siirdamist. Igas riigis on erinev. Eestis lubatakse ettevaatlikult tööle minna. Siin aga kuulub voodirezhiim asja juurde. Täna hommikul üritasin kujutleda, et kuidas on ärgates jääda voodisse! Proovisin kannatlikult lebada. Suutsin vaid seal püsida umbes ühe minuti. Hommikul olen ma alati väga ergas - silm lahti ja ärkvel ma olen. Ei ole vaja mul mingit mõnulemist või ekstra kümmet minutit.

Ja ette on mul kirjutatud, et üles tõusta võin vaid ainult potile minekuks. Ma pean nüüd küll välja mõtlema imehea strateegia, et kuidas kõik oleks nii käepärast, et ma tõesti ei läheks kuskile midagi otsima. Võibolla olen liiga ettevaatlik, aga üritan järgida mis mulle on öedlud, et pärast kahetsusega järgi mõelda…

Tõenäoliselt lasen mr. X-l enne tööle minekut täita jääkasti. Panen sinna sisse paar jogurtit, porgandid, valmis salati. Veekannu või veepudelid peaks ka käeulatusse haarama. Lisaks rodu ajakirju, igasuguseid raamatuid, arvuti, telefon koos laadijaga jne. Mr. X asus tõsiselt ette valmistama teleka värki ja lubas minule meelepärsed filmid kõik alla laadida ja siis ei pea ma ennast vaevama mingite DVD vahetustega. Ihii, mulle oleks neiks päeviks teenijannat vaja Kolm päeva voodis saavad olema minu jaoks kena katsumus!

tugev nõrguke

Mulle meeldib olla nagu kalju - tugev, võimas ning alati kindlalt ja kõikumatult paigal.
Ma olen päris kindel, et just niimoodi näevad mind ka enamus teisi inimesi!
Täna aga tõdesin endale, et tegelikult olen ma nõrguke, oma hinges ja südames vajan pidevalt toetust, tagant utsitamist, tagant kiitmist.
Järgnev on küll liialdatult üldistav, kuid seal on tõsine tõetera sees.
Mul oleks nagu väiksed radarid küljes ning ma leian alati üles need, kes vajavad abi või toetust. Miks? Mitte, et teiste aitamisel ja toetamisel oleks midagi valet, aga miks siis?; miks mind tõmbab nende inimeste poole, kellel on vaja tuge või kaasaelamist?
Ja täna ma leidsin sellele vastuse.
Ma tahan olla tugev, aga oma sisemuses olen ma nõrguke - ja nende abivajajate ümber tunnen ma end tugevana.
Kas see tuleb sulle üllatusena?

Kust selline nõrkuse hoog tuli? Käisin täna järjekordsel mammude loendusel. Laupäeval hommikul oli esimene kontroll. Siis oli paremal pool kuskil 5 lubavat munarakku ning vasakul pool ainult 1 munarakk. Olin üsna pettunud... Olen samasuguseid hormoone, kuid poole sellest mis praegu, kasutanud kahe IUI'ga ning arstid nimeteasid mind väga heaks rohtudele reageerijaks.
Tänane loendus oli natuke helgem. Paremal pool oli endisel 5 ilusat õige suurusega munarakku ning vasakule oli paar munarakku juurde tekkinud ning ta loendas praegu seal 3-4 mammut. Suurused kõiguvad kõigil kuskil 10-13 vahel, mis iganes ühik see siis on.
Nii et kokku on mul kuskil 8-9 munarakku ning kui ma nüüd kõvasti oma munasarjadega läbirääkimisi pean, siis nii mõnigi võib veel sealt kuskilt välja ilmuda!
Samuti on nüüd ka lahtine munarakkude eemaldamise e. punktsiooni päev. Arst arvas, et äkki juba reedel. Või siis laupäeval.
Kolmapäeval on järgmine ultraheli ning siis selguvad ka kuupäevad.

Seda protsessi alustades mõtlesin, et mul ei ole vaja kvantiteeti vaid kvaliteeti. Tõenäoliselt ma selle ka nüüd sain!
Järgmised pingepunktid: mitu munarakku tegelikult saab eemaldatud, mitu nendest on ilusti täisealised, mitu neist viljastuvad ning kas need viljastunud embrüod ka siirdamiseni ilusti arenevad ning mitmerakuliseks nad muutuvad ja siis see viimane pinge - kas näkkas!? Ees on pingelised nädalad!
Ok, mitte paanitseda! Mitte närvitseda! Rahu! Ainult rahu!
RAHU! Hingan sügavalt sisse, ja pikalt ja rahulikult välja. Palun hinga koos minuga!

I can make myself better every day.

nii hea on olla, kui hea on olla

Neil päevil täidab ming omamoodi positiivsus ning optimism. Alati uuele ringile minnes on uus lootus ja ootus. Kõik tundub helge!

Seekord on kõik tunded ja mõtted tegelikult kuidagi teistsugused. See on teistmoodi positiivsus, teistsugune heaolu. On lootus, on ootus, on optimism, on positiivsus. On usk.
Kuskil kaugelt alateadvusest koputab mulle õlale alati muretsev mina, tahtes mulle vägisi meelde tuletada, et ma peaksin olema ettevaatlikum oma optimismiga... et mis siis kui tuleb suur pettumine!

Aga see ongi seekord teistmoodi. Ma ei kuula seda koguaeg ajas etteruttavat mind. Ei hooli ma seekord sellest minast kes alati teab kus ta tahab järgmisena olla, mida kaasa võtab, mida järgmise sammuna tegema peab. Ma olen siin, just nüüd ja praegu, õnnelik teadmisest, et ma suudan oma murelikule alateadvuse minale viisakalt öelda, et tule siis kui sul on põhjust! Praegu olen ma õnnelik ja rahul. Õnnelik selle üle, et mul on nii hea olla!

Ja hetkel pole hormoonid suurt midagi mulle ja mu tujule teinud ning olen rahul sellega, et süstida polegi nii hull.

Just selles ongi selle pika teekonna rõõm ja õnn, et õpid ennast rohkem tundma. Vähemalt teeb see minu elu rikkamaks, paremaks.

Üleeile käisin arstil. Kaks nädalat lupronit seljataga ning oli vaja üle vaadata, ega mul mingeid tsüste ei ole. Samuti võeti mul taas veeniverd, et vaadata kas mu estrogeni tase on õige. Teisipäeval alustasin nn. stimulaatoritega. Need on sellised hormoonid, mis nüüd hakkavad mu munarakke kasvatama. Mitte üks, nagu tavaliselt, vaid ikka 10 ja võibolla 20.

Õhtune süstimine on päris suur ettevõtmine. Kõigepealt väike suts lupronit ja siis stimmid. Alguses arsti soovituse järgi pidin mõlemat, nii menopuri ja follistimi eraldi süstima, aga sain loa arstilt need kaks kokku panna. Aga see täielik tsolgutamine: Kõigepealt lahusti ühte menopuri purki, siis võtan välja selle segu ja lasen selle teise menopuri purgikesse. Seejärel lisan sellele follistimi. Võtan selle kogu lahuse tagasi süstlasse. Vahetan suure nõela väikse vastu ning taas surakas kõhtu. Siin alloleval pildil on siis kogu mu õhtune laboratoorium. Süstlaid on kaks ning süstla otsikuid pean samuti mitu korda vahetama.

Uus arstikülastus on laupäeva hommikul. Siis on juba näha, kuidas ma nendele rohtudele olen reageeriund, ning saab hakata mammusid juba lugema. Eelolevasse nädalasse mahub vähemalt 4 arstikülastust ning tõenäoliselt laupäevane punktsioon, mis siis tähendab munarakkude eemaldamist. Mida see täpselt endast kujutab, ma ei teagi. Mingi uimastus tehakse ning tõenäoliselt olen enamuse nädalavahetusest siis voodirezhiimil, taking easy. Umbes täpselt siirdamiseks läheb (seda lootuses, et meil kasvavad ilusad embrüod) tõenäoliselt esmaspäeval. Ja siis pean vähemalt 2 päeva voodis rahulikult olema.

Algus

Ma kardan. Ma kardan juba ette leida end taas mustast tumedast august! Seda ennetades olen otsustanud, et ma pean sellest ees ootavast protsessist rohkem rääkima., sellest kirjutama.

Ma loodan, et võin sind usaldada ja tõenäoliselt saad aru, et kõik mis siin - kuulub ainult sinu ja minu vahele! Ja kohe mitte ei kuulu see teistega arutamiseks ja edasi rääkimiseks. Usun, sinu heasoovlikusse!

Ma ei tea suurt midagi oma juba paari nädala pärast algavast IVFi protsessist. Ma ei ole süvenenud ning ei ole ka guugeldanud, ega lugenud foorumitest teiste kogemusi. Mul puudub hetkel selleks huvi ning olen sellega usaldanud end arstide kätte, et tehku mis tahavad.

Algus on tehtud. Esimese samm oli, et pidin helistama kliinikusse ja teada andma, et kuna mu päevad hakkavad, raporteerima oma nn. nr. 1 tsüklipäeva.

21. augustil lähen arstile, kus saan teada täpse protokolli ning tehakse ultraheli ning tõenäoliselt alustan Luproniga 23. augustil. Samuti saan kindlasti kaasa suure kastitäie süste ning igasugu hormoonirohtusid.

Mis on Lupron? Juttude ja mälu järgi on minu arusaamine lupronist selline: Luproniga alustatakse umbes 7 päeva peale ovulutsiooni ning sellega seisatatakse tsükkel. Et mu keha ise ei tee midagi, vaid ainult sisse süstitavad hormoonid saavad reguleerima minu tsüklit. Ma ei tea kui pikalt mul lupronisüste tuleb teha, aga kuu aega küll mitte. Tõenäoliselt umbes 10 päeva. Ja jutud käivad, et see värk teeb hästi tujukaks ning tal on veel igasugu muid kõrvalnähtusid. Nagu näiteks kuumahood, peavalud jne. Lisaks sellele on garanteeritud ka kehakaalu tõus! Mida mul siin veel tõusta, kui olen nagunii lendav tünder.

Olen meeldivalt ärevuses, aga hinges on kaitserefleksina ikka ka kartus. Tahan mõelda ja peab mõtlema positiivselt! Peab hakkama mediteerima.

Antikehad

Juuni ongi läbi. See on läinud nii kiirelt. Täis tegemisi hommikust õhtuni ning öösel magan kui nott. Meie vanuses on hea uni vist varandust väärt. Eks ma siis rõõmusta!

Tahan teiega jagada mu viimase veretesti tulemust. Nimelt, kui me konsultatsioonis käisime, siis võeti minul 7 ampullilist veeniverd. Minust vist ei saa vereandjat, kuigi see peaks mul veres olema, sest minu ema ja isa olid alati kõvad doonorid. Ma ei julgenud vaadatagi. Ja kui vaatasin, siis olemine muutus nõrgaks. Ikka väga nõrgaks.

See ei ole alati nii olnud. Midagi vist juhtub inimesega, kui ta vanemaks jääb. Inimene muutub kartlikumaks ja alalhoidvamaks? Vanasti läksin vabatahtlikult igale ettejuhtuvale ameerika mäele. Paar aastat tagasi pidin ma hirmust Las Vegase New York-New York hotelli super karussellil otsad andma.

Ok, see selleks… Igatahes helistas arst siis mulle teatega, et minus on suuremas koguses antibodisid, mis võitlevad kõige vastu, mis mu kehas toimub. Nii hea kui halva vastu. See siis seletab seda, et ma pole enamasti kunagi haige. Kurvaks teeb aga see, et need paganama antibodid ei lase ka minus midagi uut tekkida. Uus loode on tõenäoliselt nendele antibodidele midagi täiesti lubamatut ja võõrast.

Nüüd, antikehad - kuulake mind tähelepanelikult! Olge viisakad ja tehke õiged valikud! Nohu - paha, palavik - mitte soovitatav, pahaloomulised kasvajad - koheselt minema kihutada jne. Aga nüüd antikehad võtke teatavaks, et väike beebi minus on oodatud ja loodetud juba pikka aega! Jätke tema rahule! Kas ma pean kordama või saite pihta?

Kahtlased munajuhad on siis minu üks põhjustest ning nüüd on ka teine seletus sellele pikale teekonnale. Mu peas aga haamerdab kurb küsimus: Miks mu keha ei taha mida mina nii väga tahan? Miks?

Positiivse poole pealt niipalju, et asi selle koha pealt ei ole lootusetu. Kuigi ma paljut sellest kõigest täpselt aru ei saa, on arsti sõnul ning teiste kogemusi kuudes see sageli esinev nähtus, mis on stroidide abiga täitsa ületatav.

Nii ma siis selle teadmisega lootma jään… Kõigest poolteist tsüklit alguseni!

plaan nr. 1 ja plaan nr. 2 e. raha paneb rattad käima

Viimased nädalad on läinud nii kiirelt ja tihedalt - pole ammu sellist sebimist olnud!

Tahtsin teid kõiki tänada ilusa ja armsa suhtumise eest, kui ma oma mustast august üritasin välja pugeda. Teate, milline pääsemine ja vabanememine on see olnud. Jälle julgen ja suudan ma üle ukseläve astuda ning olla olemas.

Vahepeal on nii palju juhtunud ning toimunud. Peale mõõna tuleb alati tõus. See ülestunnistus pani asjad liikuma ning uhkusega teatan, et eelmine nädal käisime uues kliinikus ja uue arsti jutul. Tema tegi asja üsna lihtsaks ja selgeks, lubas meile õnnelikku lõpptulemust ning alustame IVF’ga augustis. Lootust palju, sest mu munavarud pidid väga head olema ja Harry poisid on aastatega vaid paremaks läinud, ainult et minu munajuhad on sitad!

Ühe tsükli IVF maksumus konkreetselt selles kliinikus:

IVF tsükkel ***7000.00
Embrüo abistatud koorumine 500.00
Embrüo külmutamine 500.00
Operatsiooniruum ja tuimestus 1150.00
Hormoonisüstid ja ravimid ~ 3500.00
STD testid 520.00
KOKKU ~13,170.00

***siia alla kuuluvad ultrahelid, IVF tsükli ajal toimuvad visiidid, munarakkude väljavõtmine, embrüode siirdamine emakasse ja tõenäoliselt midagi veel.

Tõenäoliselt see summa saab olema natuke suurem. Sest kes teab mis asjad veel siia lisanduvad. Kindlasti tahan lisada siirdamise päevale nõelravi. Jms.
Majanduslangusega seoses on hinnad meie kasuks.

Me oleme päris veendunud, et meil see õnnestub. Lootma ju peab.

Kui mingil põhjusel õnn ei ole peale selliseid summasid meiega, siis läheme järgmise plaani peale. Oleme viimastel kuudel päris agressiivselt uurinud adopteerimist. Maikuus käisime adopteerimise seminaril ning eelmine nädalavahetus käisime ühe adopteerimise agentuuri tutuvustus-infopäeval. Oleme asjade käiguga päris kursis. Vastsündinu adopteerimine maksab umbes 25,000.00-35,000.00. Osa kulusid sellest saab küll tuludeklaratsioonis nö. maha kirjutada, aga sellisteks summadeks peab valmis olema. Õnneks selles protsessis sa ei pea korraga seda suurt summat välja panema, vaid maksmine käib järkude kaupa. Vähemalt selles agentuuris.

Siin ma olen!

Oled ehk imestanud, et kus ma olen ja kuidas mul läheb…

Jah, ei ole tõesti kuulda minust olnud. Olen olnud vaikselt ja tasa. Koduselt ja üksinda.
Olen hoidnud kaugele seltskondadest, eelistades oma kindlust. Siin, oma kodu seinte vahel ning kompuutri ekraani taga mured ju välja ei paista.

Tead, mul ei ole läinud just kõige paremini. Seepärast olen olnud ka vaikselt. Ära karda, ma olen terve ning kodus on kõik korras, töökoht ikka ilusti olemas. Aga mu meeleolud on olnud üsna sandid. Olen seda kõike varjanud. Endale hoidnud. Tahtmata kedagi oma probleemiga tüüdata. Ei ole tahtnud hädaldada. Kodus on olla hea ja kindel, sest siin keegi ei näe, kuidas ma nutan ja kurvastan ning samuti siin ei pea ma kellegile seletama, et mille pärast. Seda näeb ainult Harry ning tema on alati mulle toeks. Ta pole kordagi öelnud, et ah, need naiste meeled… või midagi sellist.
Ah, et miks siis see kõik?

Kindlasti paljud teist on kogenud lapseigatsust, seda ürgset instinkti olla ema! Aga kui paljud teist on selle igatsusega pidanud aastaid elama? Kui sa tead midagi sellest, siis oskad aimata millest ma räägin! Just see igatsus ongi mind hetkel rivist välja löönud.

Ma ei võta ära kellegi emaks saamise tähtsust ja teekonda, aga täna siin räägn ma endast! Selle jutuga panen end teie ette täiesti "alasti"… abitult, arglikult, haledalt, tagasihoidlikult.
Arglikult sirutan ma käe välja. Aidake! Või lihtsalt kuulake! Arglikult, sest ma olen enamasti alati tugev. Harva otsin ma abi, sest alati tulen endaga toime. Võidan raskusi. Lähen edasi. Aitan teisi. Täna ma ei jaksa! Ma ei oska enam kuidagi olla! Olen end ära lõiganud kõigest ja kõigist. Tahan olla taas normaalne. Ma ei oska sinna teise maailma tagasi minna, sest ma ei näe kedagi mind avali käsi seal ootamas. Näed, kuidas ma olen ennast segaseks mõelnud.

Ja ma isegi ei tea, millega sina saaksid mind aidata. Lõppude lõpuks olen ikka mina see, kes oma asjad ise peab selgeks mõtlema. Tõenäoliselt aitab täiesti ainult see, kui kuulad mind täna! Kas vaikselt või sõnakalt, see on juba su enda tunnete, julguse ja oskuse rida, sest aiman või tahaks väheamlt loota, et see läheb natukenegi su hinge ja südamesse. Paljalt see, et neid ridu praegu loed - näitab, et ma lõpuks tulen oma urust välja ning julgen tunnistada oma probleemi. Usu mind, see on suur võit minule, et saan need read siia "paberile".

Saan aru, et ka teistel on probleemid ning sageli minu omad võrreldes teiste muredega imepisikesed. Aga täna ja siin blogil on minu juhtum tähtsaim, kui miski muu.
Olen olnud selles üksi ja üksik. Täna on mul seltsi vaja, et keegi mind kuulaks, ilma igasugu järeldusi, kahjatsusi, parastamisi, kohatuid soovitusi tegemata. Sõnagi ütlemata.
Võibolla ei olegi mul midagi rohkem teile öelda. Tahan lihtsalt, et sa oleks teadlik, et kui ma vahepeal võibolla vaiksemalt olen ja kuskile minna ei soovi, siis olen ma pugenud urgu. Mul pole sõnu väljendamaks oma kurbust, hirmu, ootust, lootust. Kui sa mind praegu näeksid, siis pisarad räägiksid sulle oma loo ja mu keha tõmblemini sellest nutuhoost annaks sulle teada mu meelelu tõsidusest.

Veel enne kui sa mind haletsema hakkad, pead sa aga teadma seda, et olen ma südamest tänulik selle teekonna üle ning arvan, et see on olnud väga tähtis! Jah, see tee on olnud pikk, konarlik, auklik, pilvine. Aga seda eredamad on selle teekonna päikselised päevad, seda ilusamad on selle raja kurvitagused, seda südamlikumad on selle ajaperioodi jagatud hetked. Seda kõike ei olegi nii tähtsusetult vähe. Ja need teadmised, kogetud hetked annavad sellele nii piinarikkale rännakule selle tõelise värvi ja mõtte. Ja lootuse! Ja usu mind, see kogetu ei ole haletsust väärt. Ja ühel päeval see ootus tasub ära!

Aga hetkel tahaks ma olla kohal! Enam ei jaksa. Tahaks, et sellel ootuste-lootuste teekonnal oleks oma helge lõpp. Mida pikemaks see aeg venib, seda rohkem on valu, vaeva ja muret. Seda rohkem on musti hetki. Seda rohkem on üksildust. Ja sellesse olengi ma laskunud.

Igaüks peab oma risti kandma… öeldakse. Ok, ma kannan seda. Pole kunagi olnud midagi võitlemise ja püüdlemise vastu. Kannan. Kannatlikult. Oma. Risti. Kannan seda teadmises, et üht või teist moodi saab selle tee otsas minust EMA! Kõik võtab ainult natuke aega. Et lombist kuiva jalaga üle pääseda, peab hüppama ühelt kivilt teisele. Mõnikord kulub natuke aega, et koguda julgust järgmisele kivile hüppamiseks.

Kui oled mu sõber, siis mõttes küsid ja imestad, et mida sa saaksid minu heaks täna teha?

Nõu anda? Ei. Parem ära tee seda. Usu mind, olen piisavalt guugeldanud, tean meie võimalikke järgmise samme, käinud arstidel, süstinud, söönud vitamiine ja rohtusid, olnud tervislik, mitte nii tervislik, otsinud meie probleemile uusi lahendusi ja võimalusi, vahetanud arste jne. Rääkimata posijatest, ennustajatest, terapeutidest.

Kui sa endalt selle jutu peale sõbratiitlit maha ei taha raputada, siis ütlen sulle ausalt: sa pead olema minuga kannatlik. Ma ei pruugi tahta neist asjust igal ajal kõnelda. Võibolla üldse ei taha ma sel teemal näost näkku arutada. Ja kui ma mõnikord soovin rääkida, siis tõenäoliselt pole mul muud midagi sinu poolt vaja, kuis seda et ma võin sinu õla najal nutta.

Kui sa ikka veel oled kindel, et tahad mu sõber olla, siis helista või kirjuta mulle, kui ma ära kaon ning küsi, et kuidas mul läheb! Ma tõenäoliselt vastan sulle, et olen ok. Sest sageli on kõigest väga raske rääkida. Aga vähemalt on mul teadmine, et ma ei ole üksi. See on lihtsalt minu valik, olla siin kodus üksi.

Tõenäoliselt ma pole olnud alati sulle hea sõber, aga mul on alati jagunud hinge, mõtteid ja aega neile, kes on abi küsinud. Kahjuks olen neil päevil (ja nii kahju, et sellest on saanud aastad) nii enesekeskne ja alalhoidlik, et alati pole suutnud väljapoole elada. Ma vabandan!

Just nii mul lähebki. Aga ei saa vist enam depresseerida peale sellist julma ülestunnistust ning selle hingeseisundi jagamist teiega. Jagatud mure on ju pool muret. Kergem kindlasti!

Ja selle tunneli otsas näen ma taas valgust!

Homme on uued jutud.

Pisardamine

Kas sina tunned sellist inimest, kes on kurb? Kurb sellepärast, et tal pole last? On aastaid püüelnud selle nimel, kuid pole midagi ette näidata!?
Ei tunne? Väga hea.
On? Oi, selliste inimestega pole sul miskit peale hakata. Nad ainult nutavad.........................
Kui sina seda ei näe...

LOOTUS

Ideaalis võiks kõik ju teisiti olla. Aga see on minu/meie elu. Reaalsus.

See teekond on olnud nii vastikult pikk, aga täna ma mõtlen, et võibolla juba homme oleme me kohal!

See teekond on olnud nii kuratlikult kurb, aga samas ei ole selles kunagi puudunud usk paremasse homsesse!
See teekond on olnud täis valutavat igatsust, aga juba ma sirutan käed, sest vaimusilmas kallistan ma homme sind!
See teekond on olnud täis halvavat valu, aga usun, et juba homme leidub sellele ravi.

Ja nii ma loodan iga päev. Lootus ei kustu... See on ideaalne!

EMADEPÄEV

Olen vältinud selle päeva mõttele mõtlemast. Üritan mööda minna vaikselt sellest päevast.
Kesendusin vaid mõtetega oma emale, ingnoreerides teisi emasid.
Ma ei suuda kaasa elada tuttavate emaõnnele. Ma ei suuda selle päeva puhul kellelegi midagi soovida.
Minu päev on möödunud couch potatoe'na ilma süvenemata telekat vaadates ning kompuutri ekraani uurides. Just ekraanide taha ma täna põgenesingi!

Maailm keerleb ümber minu. Ja kellegi elu sellele ringile enam ei mahu. Jah, minu elu keerleb ümber minu. Mul on raske kedagi teist sinna sisse lasta. Ma kardan. Häbenen. Ei taha kellegile koormaks olla.

Ma südamest loodan, et järgmise aasta emadepäev on rõõmurohkem!

KURB

Aasta tagasi
oli kurbus ja rõõm.
Isa surmateade ja järgmisel päeval
rõõm uuest elust.
Esimest korda nägin ma kahte triipu.
Kui triip tumedamaks ei läinud,
siis aimasin, et midagi ei ole õieti.
Veretest kinnitas meie kartust
- number oli liiga väike
ja nii tuli kaotust ootama jääda.
Lootes imedele!

Nii kurb oli teada,
et keegi võitleb sinus,
püüab kasvada,
kuid miski takistab teda!
Vanust oli sul 6 nädalat ja 5 päeva,
kui pisike enam ei suutnud.
Sel lõunal hakkasid valulikud krambid.
Pärastlõunaks oli silme eest must
ja sõnad väänlesid valulikult suus.
Ma olin valuuimas.
Ma ei võtnud rohtu,
sest arvasin, et läheb veelgi hullemaks.
Et pärast võtan
Nii ma hingasin oma kaotusest läbi!
Ja oligi otsas!

Minus ei olnud enam kedagi!

Sellest kõigest on aasta möödas!
Ja mis on selle aasta jooksul toimunud?
Mis muutunud?
Midagi...
Ainult rohkem kurbust, veel rohkem südamevalu,
ja nii palju igatsust.

Tunnen end tõrjutuna,
sest olen ise ära tõrjunud kõik!
Ma ei leia teerada,
kust ma pääseksin sellest valust.
Ma ei leia väljapääsu,
olen eksinud.

Mu sisemas karjub:
Aidake!
Keegi ei kuule.

Aidake!
Kuidas?
Ei tea! Ei tea!

Võibolla ei taha ma olla aidatud?
Nii abitu?
Varjan...
Olen üksi.
Ma ei lase end aidata.
Veel...

Lein

Täna olen ma olnud kuidagi kurb. See hea energia, mis ma tugigrupi koosolekult sain, on hajunud ning mu mõtted on täna kurvemat sorti.
Ma arvan, et minu praegust meeleolu võiks võrrelda leinaga. Ja ma leinan olematut.
Ma tean, et leinata lähedast inimest on kurb. Aga inimene läheb vaid korra! Teda jäävad meenutama mälestused. Meie hoiame tema mälestust püha.

Viljatus on aga igakuine lein. Selles leinas pole ju kedagi meenutada. On vaid igatsus! Iga kuu noahaav südamesse ja hinge ning sellesse suurde igatsusse. Haavu on kogunenud nii palju, et need ei jõua parandeda. Tulemuseks on valu, kurbus ja lein.
Ma olen ennegi sellisest madalseisust välja tulnud.
Tugevamana. Targemana. Teadlikumana.
Aga see on suur töö, et tagasi tasakaalu jõuda. See nõuab endaga töötamist, paljude asjade selgeks mõtelmist, uute suundadega tegutsemist, andestamist.
Ja siis jääb ainult mulle lootus, uus lootus! Ja lootust kulub selles protsessis palju! :) Ning õnneks sellest puudust ei tule.
Aga algatuseks on lootusekiir vaja taas kinni püüda!

Ikka ja jälle lasen ma end haavata. Olen abitu. Nõrk. Habras.
Täna. Praegu.

Homme on uus päev!

Ma TÄNA sulen end EILSESSE
ja võib-olla alles HOMME
tulen sealt ära...

Jagatud mure

Nii kurb, kui see ka ei ole, olen ma ennast sõpradest eemaldanud. Ma ei oska enam vestlustki üleval hoida - suures kartuses, et äkki keegi küsib mu käest midagi ning mina ei taha sellest rääkida.
See ei ole alati nii olnud. Mingi hetk ma päris avalikult teadvustsin kõigile, et jah, meil on lastetegu käsil ning see ei lähe just kõige paremini. Ja kui keegi veel edasi uuris, olin lahkelt nõus lähemalt seletama.

Mis siis juhtus? Miks ma seda enam ei tee?
Kõige raskem oli see, kui ma pidin kõigile optimistlikele kaasaelajatele teatama meie järjekordsest ebaõnnest. Vähe sellest, et ma ennast "alt vedasin", valmistasin pettumuse ka teistele. Vähemalt nii ma tundsin!
Siis hakkasingi salatsema ja endale kõike hoidma.
Kui keegi küsiski, et kuidas läheb, siis vastasin kiiruga, et normaalselt ning muutsin koheselt teemat.
Enam keegi ei küsi!

Mina, kes ma olen alati olnud sõbra-aldis ja alati midagi organiseerimas, olen ühtäkki jäänud koduseks, vaikseks, kinniseks. Tunnen end üksikuna, kuid see on mu enda valik.
Viimases meeleheites lõpuks (õnneks) hakkasin ma otsima nö. väljundit oma valulikule hingele. Kontakteerusin ühe naiste tugigrupiga, kellel on just samad probleemid.

Esimene kohtumine on seljataga ja oh, kuis mul on kergem! Kokku oli seal 7 naist, kellel samasugused jutud, kogemused, tunded. Missugune vabanemine oli seal rääkida asjadest, millest pole ma pikemat aega kõvasti tahtnud rääkida.

Vabanemine, kergem olemine! Kõik tundub isegi nagu helgem ja rõõmsam... täna!

Enesesse tõmbunud

Mu telefon on vakka. Mailbox on tühi. Ja seda kõike olen ma tahtmatult "taotlenud". Olen eemaldunud inimestest. Kardan, et ma pean kellegile midagi seletama. Kardan, et selle tagajärjel saabub järjekordne lakkamatu pisardamine. Kardan, et inimesed ei saa minust õieti aru. Kardan, et teiste toetavaid sõnu mõistan valesti ning lasen end neist puudutada.

Seepärast olen ma siin üksinda. Või suhtlen inimestega, kes ei tea meie probleemidest. Nii on kergem.
Aga kus on need sõbrad, kes teavad minu murest!? Miks olen ma nende poolt kõrvale jäetud? Miks ma tunnen end meie sõpruses kõrvalisena? Olen selle kõige tinginud ju ise. Kui nad on minult midagi küsivad, siis olen sellele küsimuse ümber nihverdanud ja muud juttu ajama hakanud.
Miks ma seda teen!?
Ma eelistan vaikida neil päevil, sest iga kord, kui ma kellegagi end jagan, siis süstin ma ka teistesse seda uut lootust. Ja siis tuleb uus pettumine. Uus ebaõnn. Maei taha seda teistele teha. Aga tõeline põhjus on ehk see, et ma ei taha tunnistada kellegile, et järjekordselt me ebaõnnestusime. Järjekordselt polnud ette nähtud. Järjekordselt ei ole õnne ette näidata, ei ole põhjust uhkeks jutuaineks.
Ma ei taha olla iga kord see õnnetu inimene. Ja seepärast ma enam ei räägigi! Ei anna teada meie plaanidest. Ei teata uutest arstide külastamistest.
Andke mulle kõik andeks! Veel rohkem ma pean aga andestama endale.

Meeleheide

Olen nii kurb, pisarad voolavad mu põskedele ja hing karjub lootusetusest.
Ma ei jaksa enam. Aga pean ja tahan. Ma tean, et homme lähen jälle edasi, aga täna olen nõrk.
Tühjus. Tühjus.
Lootuste purunemine.
Ma tean, et maailmas ja teistel toimub palju traagilisemaid asju, kuid see on minu elu ja minu/meie traagika.

Iga kord, kui tahan midagi kirja panna, siis sulg jääb stoppama ja mõte seisma.
Need aastad on mind muutnud. Ma olen ühtlasi kasvanud, targemaks saanud, arenenud. Aga samas olen kaugenenud mõnest asjast, mis ma tahan olla.

Ma pean saama oma mõtted jooksma.... Hoian neid liiga palju endale. Ma ju ei suuda jagada enam ennast kellegiga. Ma tunnen, et mind ei mõisteta ja saan sellest vaid valu. Seepärast olen nii omaette.

Ma olen kade, kurb, pahane, vihane, tige!
Ma ei ole enam see, kes olin aastaid tagasi. Ja ega ma tahagi eelmist ennast tagasi, aga sellise kurbusega pole ka just elu kerge.

Ma ei jõua oodata hekte, mil saan tunda rõõmust tõsiselt võetavast kahest triibust. Jagada seda oma abikaasaga. Särada uhkuses meie õnne üle.
Ma tahan särada! Olla vaba murekoormast!