KURB

Aasta tagasi
oli kurbus ja rõõm.
Isa surmateade ja järgmisel päeval
rõõm uuest elust.
Esimest korda nägin ma kahte triipu.
Kui triip tumedamaks ei läinud,
siis aimasin, et midagi ei ole õieti.
Veretest kinnitas meie kartust
- number oli liiga väike
ja nii tuli kaotust ootama jääda.
Lootes imedele!

Nii kurb oli teada,
et keegi võitleb sinus,
püüab kasvada,
kuid miski takistab teda!
Vanust oli sul 6 nädalat ja 5 päeva,
kui pisike enam ei suutnud.
Sel lõunal hakkasid valulikud krambid.
Pärastlõunaks oli silme eest must
ja sõnad väänlesid valulikult suus.
Ma olin valuuimas.
Ma ei võtnud rohtu,
sest arvasin, et läheb veelgi hullemaks.
Et pärast võtan
Nii ma hingasin oma kaotusest läbi!
Ja oligi otsas!

Minus ei olnud enam kedagi!

Sellest kõigest on aasta möödas!
Ja mis on selle aasta jooksul toimunud?
Mis muutunud?
Midagi...
Ainult rohkem kurbust, veel rohkem südamevalu,
ja nii palju igatsust.

Tunnen end tõrjutuna,
sest olen ise ära tõrjunud kõik!
Ma ei leia teerada,
kust ma pääseksin sellest valust.
Ma ei leia väljapääsu,
olen eksinud.

Mu sisemas karjub:
Aidake!
Keegi ei kuule.

Aidake!
Kuidas?
Ei tea! Ei tea!

Võibolla ei taha ma olla aidatud?
Nii abitu?
Varjan...
Olen üksi.
Ma ei lase end aidata.
Veel...