reede, 4. november 2011

ET LUGU EI JÄÄKS ÕHKU RIPPUMA

Ma olen ema! Juba pool aastat.
Raseduse teine pool kulges absoluutselt suurepäraselt. Kuni viimase raseduspäevani nautisin seda imelist ootust.
Ja siis ta tuli... Mitte just nii nagu ma olin unistanud ja lootnud, aga kes seda enam mäletab.

Meie väike poisu on parim beebi. Nüüd ma tean miks mu ootus oli nii pikk! Ootasime teda! Kuigi ta pole meie geeniega midagi tegemist, sobib ta meie perre ideaalselt. Ta on meile loodud. Meie imeline beebi!

Tänu embrüo adopteerimisele said meist õnnelikud vanemad.
Ja ta on täitsa meie oma!

Allakirjutanu,
õnnelik ema