Ma kardan. Mul on hirm. Veel mõned päevad tagasi olin ma ettevaatlikult optimistlik, aga esmaspäeval tõusid sünged pilved selle õnne kohale.
Nimelt, oli meil esmaspäeval ultraheli. Arsti paberite järgi pidin ma olema kuskil 6n5p. Ja väike põksuv südameke oleks pidanud näha olema.
Oli kõik muu, aga mitte süda. Ja väikese alge mõõdud olid vaid 5n6p.
Arst ei tundunud optimistlik. Käskis küll hoida lootust. (Aga miks ta ei kõlanud väga optimistlikult?)
Ma ei saa sinna midagi parata, aga olen pidevalt nutnud ja kurvastanud. Ma tean, et elu ei ole sageli aus ja õiglane, aga ma kohe mitte ei taha mõista, miks meile selline raske ja kurb saatus on õlule pandud.
Tahaks loota ja uskuda, aga millegipärast on usk ja lootus mind väga kergelt maha jätnud. Olen ammu kogenud, et imed minuga ei juhtu ja midagi ei tule kergelt. Kõik saavutatakse vaid raske töö ja tõelise pingutusega.
Ma palun mõtetes iga päev ja iga tund seda väikest pisikest enda sees, et ta kasvaks tugevaks ning teeks meile rõõmu ning tooks meie hinge taas rahu. Aga mu sisemine tunne ütleb, et ta läheb oma teed. Ja jätab meid südamevaluga igatsema seda mis meil oleks võinud olla.
Kas ma annan juba alla? Kas usk on jätnud mind maha? Kas lootus on kustunud?
Ei, on hetki kus ma nii tugevalt usun ja loodan, aga hetkel, keset unetut ja murelikke öömõtteid on raske olla optimistlik, sest sellel teekonnal ei ole miski läinud nii nagu meie seda tahame.
Ok, see viimane jääkarupoiste tsükkel oli meile üllatus ja ime. Ma ei saa salata seda.
Täna öösel olen ma kurb ning mul on hirm...
Postitused
