esmaspäev, 19. aprill 2010

KUI ÜKS UKS SULGUB, SIIS TEINE AVANEB

Muidugi olen ma ikka veel kurb. Ja tõenäoliselt see kurbus ja kaotus jääb pikaks ajaks mu südamesse. Alatiseks.
Kurbus selle üle, mis oleks võinud olla!

Aga elu läheb edasi ning mul ei ole aeg kurb olla. Ja vaimselt ja füüsiliselt olen valmis edasi minema! Meil oli ammu asjade käik valmis mõeldud: kõigepealt IVF, siis jääkarud ja kui miskit sellest kõigest välja ei tule, siis pidime negatiivse testi puhul järgmisel päeval adopteerimis agentuuri minema.
Aga asjad arenesid natuke teisiti.

Kui südamelööke ei leitud, siis mul oli jutuajamine oma nõelravi arstiga. Tema pakkus välja, et adopteerimise asemel võiksime teha embrüo adopteerimise. Mina olin sellele alguses väga vastu. Ma lihtsalt ei soovinud enam sellist teadmatust, ootamist. Kui õhtul seda Mr. X'ga jagasin, siis tema sattus sellest ideest vaimustusse ning tema nägi seal seda, mida mina ei näinud. Adopteerimsprotsessis on palju paberitööd, palju raha ja samuti ootust ja teatmatust. Embrüo adopteerimisel paberitöö puudub ja 20,000-30,000$ asemel maksame vaid külmutatud embrüo siirdamise eest, mis maksab umbes 2,500$. Ühekordne kulu tuleb juristi tasu näol.
Ja embrüod on meil juba olemas. Nimelt, see pakkumine tuligi mu nõelravi arsti kaudu. Tema endine klient otsis embrüodele uut omanikku. Kuna nad on vanemad inimsed, siis said nad oma tita kätte ja rohkem ei planeeri. Nii munaraku, kui ka seemneraku andsid neile doonarid. Noored ja terved inimesed ning minu nõelravi arst arvab, et mul on selles situatsioonis väga head võimalused õnnestumiseks.

See kõik on väga huvitav! Aga süda ikka veel nutab...

teisipäev, 6. aprill 2010

***

How do I say goodbye ... when I didn't get to say hello?
I want so bad to keep you ... how do I let you go?
I have so many dreams, so much love I want to share
There's nothing I can do ...why is life unfair?
You're my perfect angel...I dreamed you long ago
I never got to hold you but it breaks my heart to let you go
The pain and confusion I feel inside
I can not explain...I can not describe
God will rock you in your cradle and watch you as you sleep
I will love you in my heart ... it's all I get to keep
you are blessed my child ... you're in heaven up above
You'll never be alone...you have Mommy & Daddy's love
Hush my little baby...you need not ever cry
You were always wanted! I wish you didn't die
You'll be my sunshine in the daylight and the brightest star at night
Reach for God's hand and go to the light
I would rather endure the pain of losing you right now
Then the thought of you suffering thru life...we'll get thru somehow
I was blessed to have you briefly...even though I have to let you go

esmaspäev, 5. aprill 2010

BYE-BYE, BABY!

Eile, pühapäeval tundsin paari tugevat krampi alakõhus. Teadsin, et lõpp on lähedal.
Õhtul magama minnes teadsin, et öö tuleb raske. Algasid tugevamad krambid ning kerge määrimine. Keskööl jäin magama paariks tunniks ja sellega mu selle öö uni piirdus.
Võtsin mingi kangema valuvaigisti, aga see ei toiminud absoluutselt. Ainuke asi mis mu olemist natukenegi leevendas oli soojakott. Ma hingasin sellest valust läbi. Paar esimest tundi olid kõige hirmsamad, sest siis oli verejooks väga tugev ning ehmusin, sest paar korda oli tunne nagu sisikond lupsaks must välja.
Ma olin kurb ja hirmul.
Bye-bye, baby!
Ma arvan, et tegelikkus ei ole minuni veel jõudnud. Hetkel on minus hoopis mingi imelik rahulolu, et sellele keerulisele loole saabus lõpp ning ma saan edasi liikuda.
Ja minule annab nii palju jõudu teadmine, et pisike inglike on meid taevast ülevalalt kaemas.
Me pisike ime! Oled meile väga tähtis!

neljapäev, 1. aprill 2010

9 NÄDALAT

Ma olen täna 9 nädalat rase. Veel. Ma tahaks, et see kestaks kaua. Veel 30 nädalat.
Vahepealsed nädalad on olnud emotsionaalsed. Iganädalased ultrahelid. Vahepeal oli isegi lootust.
Aga see lootus oli põhjustatuna tõenäoliselt erinevate arstide erinevast mõõtmistehnikast ning heast kujutlusvõimest (üks arst nagu nägi midagi südametöö sarnast). Ning olime jälle pandud ootama.
Nii see aeg on veninud. Ühelt poolt on tuimus. Teisalt on kurbus ja veel rohkem kurbust. Täna hommikul tunnen ma ennast veel eriti kehvasti (hormoonid tekitavad paha olemist) ning mu tuju on tõeliselt õnnetu.
Esmaspäeval lõpetasin progesteroni süstimise ning estrace ja medroli tabletid. Nüüd ootan (ei oota) lõppu.

Miks meilt on võetud võimalus olla õnnelik? Millega oleme selle vintsutuse ära teeninud?