Oled ehk imestanud, et kus ma olen ja kuidas mul läheb…
Jah, ei ole tõesti kuulda minust olnud. Olen olnud vaikselt ja tasa. Koduselt ja üksinda.
Olen hoidnud kaugele seltskondadest, eelistades oma kindlust. Siin, oma kodu seinte vahel ning kompuutri ekraani taga mured ju välja ei paista.
Tead, mul ei ole läinud just kõige paremini. Seepärast olen olnud ka vaikselt. Ära karda, ma olen terve ning kodus on kõik korras, töökoht ikka ilusti olemas. Aga mu meeleolud on olnud üsna sandid. Olen seda kõike varjanud. Endale hoidnud. Tahtmata kedagi oma probleemiga tüüdata. Ei ole tahtnud hädaldada. Kodus on olla hea ja kindel, sest siin keegi ei näe, kuidas ma nutan ja kurvastan ning samuti siin ei pea ma kellegile seletama, et mille pärast. Seda näeb ainult Harry ning tema on alati mulle toeks. Ta pole kordagi öelnud, et ah, need naiste meeled… või midagi sellist.
Ah, et miks siis see kõik?
Kindlasti paljud teist on kogenud lapseigatsust, seda ürgset instinkti olla ema! Aga kui paljud teist on selle igatsusega pidanud aastaid elama? Kui sa tead midagi sellest, siis oskad aimata millest ma räägin! Just see igatsus ongi mind hetkel rivist välja löönud.
Ma ei võta ära kellegi emaks saamise tähtsust ja teekonda, aga täna siin räägn ma endast! Selle jutuga panen end teie ette täiesti "alasti"… abitult, arglikult, haledalt, tagasihoidlikult.
Arglikult sirutan ma käe välja. Aidake! Või lihtsalt kuulake! Arglikult, sest ma olen enamasti alati tugev. Harva otsin ma abi, sest alati tulen endaga toime. Võidan raskusi. Lähen edasi. Aitan teisi. Täna ma ei jaksa! Ma ei oska enam kuidagi olla! Olen end ära lõiganud kõigest ja kõigist. Tahan olla taas normaalne. Ma ei oska sinna teise maailma tagasi minna, sest ma ei näe kedagi mind avali käsi seal ootamas. Näed, kuidas ma olen ennast segaseks mõelnud.
Ja ma isegi ei tea, millega sina saaksid mind aidata. Lõppude lõpuks olen ikka mina see, kes oma asjad ise peab selgeks mõtlema. Tõenäoliselt aitab täiesti ainult see, kui kuulad mind täna! Kas vaikselt või sõnakalt, see on juba su enda tunnete, julguse ja oskuse rida, sest aiman või tahaks väheamlt loota, et see läheb natukenegi su hinge ja südamesse. Paljalt see, et neid ridu praegu loed - näitab, et ma lõpuks tulen oma urust välja ning julgen tunnistada oma probleemi. Usu mind, see on suur võit minule, et saan need read siia "paberile".
Saan aru, et ka teistel on probleemid ning sageli minu omad võrreldes teiste muredega imepisikesed. Aga täna ja siin blogil on minu juhtum tähtsaim, kui miski muu.
Olen olnud selles üksi ja üksik. Täna on mul seltsi vaja, et keegi mind kuulaks, ilma igasugu järeldusi, kahjatsusi, parastamisi, kohatuid soovitusi tegemata. Sõnagi ütlemata.
Võibolla ei olegi mul midagi rohkem teile öelda. Tahan lihtsalt, et sa oleks teadlik, et kui ma vahepeal võibolla vaiksemalt olen ja kuskile minna ei soovi, siis olen ma pugenud urgu. Mul pole sõnu väljendamaks oma kurbust, hirmu, ootust, lootust. Kui sa mind praegu näeksid, siis pisarad räägiksid sulle oma loo ja mu keha tõmblemini sellest nutuhoost annaks sulle teada mu meelelu tõsidusest.
Veel enne kui sa mind haletsema hakkad, pead sa aga teadma seda, et olen ma südamest tänulik selle teekonna üle ning arvan, et see on olnud väga tähtis! Jah, see tee on olnud pikk, konarlik, auklik, pilvine. Aga seda eredamad on selle teekonna päikselised päevad, seda ilusamad on selle raja kurvitagused, seda südamlikumad on selle ajaperioodi jagatud hetked. Seda kõike ei olegi nii tähtsusetult vähe. Ja need teadmised, kogetud hetked annavad sellele nii piinarikkale rännakule selle tõelise värvi ja mõtte. Ja lootuse! Ja usu mind, see kogetu ei ole haletsust väärt. Ja ühel päeval see ootus tasub ära!
Aga hetkel tahaks ma olla kohal! Enam ei jaksa. Tahaks, et sellel ootuste-lootuste teekonnal oleks oma helge lõpp. Mida pikemaks see aeg venib, seda rohkem on valu, vaeva ja muret. Seda rohkem on musti hetki. Seda rohkem on üksildust. Ja sellesse olengi ma laskunud.
Igaüks peab oma risti kandma… öeldakse. Ok, ma kannan seda. Pole kunagi olnud midagi võitlemise ja püüdlemise vastu. Kannan. Kannatlikult. Oma. Risti. Kannan seda teadmises, et üht või teist moodi saab selle tee otsas minust EMA! Kõik võtab ainult natuke aega. Et lombist kuiva jalaga üle pääseda, peab hüppama ühelt kivilt teisele. Mõnikord kulub natuke aega, et koguda julgust järgmisele kivile hüppamiseks.
Kui oled mu sõber, siis mõttes küsid ja imestad, et mida sa saaksid minu heaks täna teha?
Nõu anda? Ei. Parem ära tee seda. Usu mind, olen piisavalt guugeldanud, tean meie võimalikke järgmise samme, käinud arstidel, süstinud, söönud vitamiine ja rohtusid, olnud tervislik, mitte nii tervislik, otsinud meie probleemile uusi lahendusi ja võimalusi, vahetanud arste jne. Rääkimata posijatest, ennustajatest, terapeutidest.
Kui sa endalt selle jutu peale sõbratiitlit maha ei taha raputada, siis ütlen sulle ausalt: sa pead olema minuga kannatlik. Ma ei pruugi tahta neist asjust igal ajal kõnelda. Võibolla üldse ei taha ma sel teemal näost näkku arutada. Ja kui ma mõnikord soovin rääkida, siis tõenäoliselt pole mul muud midagi sinu poolt vaja, kuis seda et ma võin sinu õla najal nutta.
Kui sa ikka veel oled kindel, et tahad mu sõber olla, siis helista või kirjuta mulle, kui ma ära kaon ning küsi, et kuidas mul läheb! Ma tõenäoliselt vastan sulle, et olen ok. Sest sageli on kõigest väga raske rääkida. Aga vähemalt on mul teadmine, et ma ei ole üksi. See on lihtsalt minu valik, olla siin kodus üksi.
Tõenäoliselt ma pole olnud alati sulle hea sõber, aga mul on alati jagunud hinge, mõtteid ja aega neile, kes on abi küsinud. Kahjuks olen neil päevil (ja nii kahju, et sellest on saanud aastad) nii enesekeskne ja alalhoidlik, et alati pole suutnud väljapoole elada. Ma vabandan!
Just nii mul lähebki. Aga ei saa vist enam depresseerida peale sellist julma ülestunnistust ning selle hingeseisundi jagamist teiega. Jagatud mure on ju pool muret. Kergem kindlasti!
Ja selle tunneli otsas näen ma taas valgust!
Homme on uued jutud.
Postitused
