Lein

Täna olen ma olnud kuidagi kurb. See hea energia, mis ma tugigrupi koosolekult sain, on hajunud ning mu mõtted on täna kurvemat sorti.
Ma arvan, et minu praegust meeleolu võiks võrrelda leinaga. Ja ma leinan olematut.
Ma tean, et leinata lähedast inimest on kurb. Aga inimene läheb vaid korra! Teda jäävad meenutama mälestused. Meie hoiame tema mälestust püha.

Viljatus on aga igakuine lein. Selles leinas pole ju kedagi meenutada. On vaid igatsus! Iga kuu noahaav südamesse ja hinge ning sellesse suurde igatsusse. Haavu on kogunenud nii palju, et need ei jõua parandeda. Tulemuseks on valu, kurbus ja lein.
Ma olen ennegi sellisest madalseisust välja tulnud.
Tugevamana. Targemana. Teadlikumana.
Aga see on suur töö, et tagasi tasakaalu jõuda. See nõuab endaga töötamist, paljude asjade selgeks mõtelmist, uute suundadega tegutsemist, andestamist.
Ja siis jääb ainult mulle lootus, uus lootus! Ja lootust kulub selles protsessis palju! :) Ning õnneks sellest puudust ei tule.
Aga algatuseks on lootusekiir vaja taas kinni püüda!

Ikka ja jälle lasen ma end haavata. Olen abitu. Nõrk. Habras.
Täna. Praegu.

Homme on uus päev!

Ma TÄNA sulen end EILSESSE
ja võib-olla alles HOMME
tulen sealt ära...