Vahel on nii

Kui ei jaksa olla alati optimistlik ja uskuda teadmatut? Kui ei jaksa olla alati positiivne ja kõhklematult teada imelist tulevikku?

Ma olin täna kaugel positiivsest hoiakust, optimismist ja lootusest.

Oleme ostnud elu kallima loterii ning ootame oma saatust. Ja nn. päevade valud tähendavad minu jaoks vaid üht - kaotust!

Homme on aga uus päev.

Jõudu! Jõudu on tarvis!

Saatke mulle jõudu mõelda positiivselt, oskust olla murevaba! Aga kõige rohkem võimet mitte mõelda ajas ette sinna kus me veel ei ole.

Esimene eufooria on möödas ning voodis lamamisel on omad head ja vead. Ühelt poolt on tore, et olen saanud lebotada, tunda saanud teie kõigi hoolitusust ja abi. Aga teisalt - voodi teeb haigeks. Nii selja kui hinge.

Issand, anna mulle jõudu leppida asjadega, mida ma muuta ei saa.
Anna mulle julgust muuta asju, mida ma muuta saan.
Anna mulle tarkust nende vahel vahet teha.

The Embryo.

When the time comes for the embryo to receive the spirit of life,
At that time the sun starts to help.
This embryo is brought into movement, for a sun
quickens it with spirit.
From the other stars this embryo received only an
impression,
until the sun shone upon it.
How did it become connected with the shining sun
in the womb?
By ways hidden from our senses:
the way whereby gold is nourished,
the way common stone becomes a garnet and the
ruby red,
the way fruit is ripened,
and the way courage comes to one distraught with fear.

Siirdamine oli väga tore päev!

Mul oli suurepärane päev. Kuigi ma hommikul siin natuke ärevusest tujutsesin, aga jälle oli see mr. X, kes mu sellest väikesest kriisist päästis. Eks mul oli väike ärevus sees, et kuidas need kuus selli on edasi arenenud ja mitu siirdada jne. Tähtsad asjad ajavad ärevaks ju!

Jõudsime kohale varakult. Mingi hetk pidin võtma valium’i ja ibuprofin’i ning siis asusime arsti ootama. Punktsiooni ja siirdamise keskus asub kliinikust umbes 5 min kaugusel ja arstil olid hommikul vastuvõtu ajad. Mr. X pidi koguaeg kella vaatama, sest temal oli sel päeval just vaja tööl hirmsasti olla ning varastas minu kõrval olekuga kõvasti aega. Meil oli aga päris lõbus seal, sest õde veetis enamuse ajast meie ruumis ning oli üsna jutukas. Natalia, venelanna Vladivostokist. Ma sain Lermotovi talle lugeda ning natuke vene keelt praktiseerida. Igatahes sellest igavast ootamisest sai tore ja lõbus aeg. Mr. X juba hakkas mitmendat korda minema, aga nii registratuurineiu ja ruumiõde jooksid kohe helistama, et kas doktor on teisest kliinikust lahkunud.

Suur seiklus oli ka veel põiega. Nimelt, mina ei tea mis põhjusel, peab siirdamisel põis täis olema. Mõni arst nõuab täitsa täis ja kuulen nende naiste õuduslugusid… Õnneks minu arst nõuab vaid pooltäis põit. Aga mina olen ju täielik põiehädaline. Kui minul põis täis, siis mina minema pean. Õde kontrollis ultraheliga mu põit ning ma pidin surema vallu, kui ta kõhule selle ultraheli värgindusega vajutas. Sain loa põit natuke tühjendada. Nii jooksin ja tirtsutasin oma 4 korda. Ja lõpuks oli paras. Oli paras nii protseduuriks, kui ka minule, et seal laual pikemat aega lamada.

Milline tore hetk oli kui doktor saabus. Lagedale toodi pildid meie kuuest embrüost ning tehti kiire hindamine. Kõik olid 8-rakulised ning said kõrgeima hinde. Peale väikest arutlust jätsime siirdatavate embröote arvu arsti otsustada. Tal nii palju kogemust, et küll ta teab. Tema otsustas, et 4 oleks meie parim shanss.

Nüüd aga tuleb tore osa. Nimelt, kuidas see embröote siirdamine siis käis. See on tegelikult nagu tavaline günekoloogi kontrollis käik. Pannakse sulle sisse see mis iganes see on, noh… see metalne värk. Embrüologist tõi kohale pika "juhtme", kus olid siis sees siirdatavad. Õde hoidis ultraheli mu kõhul, et näidata sellele "juhtmele" teed ning lükatigi need tegelased minu kohevasse limaskesta. Ekraanil oli näha, kuidas valged pallikesed ekraanile ilmusid ning sinna limaskesta pugesid.

Mul oli nii hea meel, et mr. X jäi. Ta oleks paljust ilma jäänud.

Peale seda tormas mr. X kohe tööle ning mina pidin veel vähemalt pool tundi seal lamama. Jäin isegi magama. Valium? Ärkasin just siis, kui sõbranna mulle järgi tuli ning tema sõidutas mind ilusti kärmelt koju voodisse.

Alguses olin kõigist nendest emotsioonidest nii väsinud ja näljane. Sõin ja vaatasin HGTV’d (Home and Garden TV) terve pärastlõuna... Juba ongi kolmapäev!

"Munapühad" on selleks korraks läbi! Teretulemast Embrüo-land!

Küll on hea, et ma ei pidanud terve päeva ootama ning juba hommikul kell 9 helistasid ning sellise vahva teatega, et kaheksast munarakust viljastusid kuus ning pidid väga hea elu ja tervise juures olema päev nr. 2 kohta! Homme, teisipäeval on siirdamine kell 12!

"Munapühade" põhjalikum ülevaade

19. september oli siis minu nn. punktsiooni päev. Punktsioon on siis ettevõtmine, kus munasarjadest eemaldatakse kõik suure vaevaga kasvatatud folliikulid e. munarakud

9.30 oli meie ametlik "munapühade" arsti aeg. Esimest korda elus tõusis mr. X ilma mingisuguse erilise käsuta üles ning oli niksis naksis minema.

Alati need varajased minekud on meie peres olnud nii rasked ja pingelised. Vea nagu nööriga mr. X-i taga.

Aga seekord oli siis teisit. Ma isegi ei pidanud teada äratama. Kuulsin köögist kella 7ks pandud äratsukellan ning mõtlesin, et lasen tal veel natuke magada. Aga juba ta üleval oligi ning oma hommikutoimingutega alustasin.

Juba siis teadsin, et tulemas on eriline päev! Teistsugune! Paljude uute lootustega.

Ma olen närveldaja, ehk teate seda juba. Aga seekord oli hinges rahu. Selline õnnelik tunne ja teadmine, et kõik läheb korda ning muretsemiseks pole mingit põhjust.

Jõudsime kliinikusse natuke liiga vara. Meiega ootas ka veel üks naine koos oma ämmaga. Temale oli sel päeval plaanis teha eskimoring, st. temale oli plaanis siirdada eelmisest tsüklist ülejäänud embrüod. No meil oli päris lõbus. Eriti lõbusaks läks, kui me rääkisime nn. meeste ruumist, mida mr. X kutsub Gentelmens Club’iks. Ta lubas veebilehe teha, kus vastavas ruumis käinud mehed saavad hinnata erinevate kliinikute meeste ruumi.

Sellises lõbusas tujus ma opi ruumi läksingi. Peatselt saabus narkoosiõde e. vend, kuna oli meesterahvas ning pani mulle kähku IV sisse. See on mu esimene narkoosi kogemus ju! Ei osanud midagi karta ega arvata. Ja ega polnudki ju midagi karta. Ja jälle mõtlesin mõnu ja rahuloluga, et kui rahulik ma olen!

Mäletan, et arst tuli sisse ning hakkas vaikselt ette valmistama. Narkoosivend ütles midagi, et nüüd ta... ja enam ma ei tea midagi. Arvan, et olin ära kuskil 15-20 minutit. Ärkasin, ning esimene asi oli küsida, et kuidas munajaht läks? Küsisin seda mitu korda, et mitu muna. Ma ei saanud alguses aru, et mida ta mulle vastab. Järgmisena mäletan, et mr. X juhatati sisse.

Ja läbi oligi! Esimest korda jalad maha panna oli nagu õpiks kõndima. Aga toibusin sellest kõigest väga ruttu. Olin koheselt niiiiii näljane. Ma ju ei tohtinud südaööst saadik midagi süüa ega juua!

Koju jõudes läksin voodisse ning olin üsna unine. Vaatasin natuke telekat ning jäin kohe magama. Vaatasin veel telekat ja jäin jälle magama. Nii olin seal õhtuni.

Nüüd on üks suur küsimus - kuidas ma 3 päeva täielikus voodirezhiimil üle elan???

Munad

Lühidalt… Narkoos oli vahva. Kõik sujus suurepäraselt. Munajahilt saadi 8 muna. Enesetunne on hästi normaalne. Natuke unine, aga muidu tegutseks Pärast räägin pikemalt.

Tegudele!

Eile käisin siis taas arstil. Loeti taas kõik munakesed üle. Paremal pool 6 ning kõik tublid ja umbes samasse masti suuruselt. Vasakul pool on nüüd siis 4. Millest 2 on sellised väikse võitu. Loodan, et nad siin laupäevani veel kasvavad ning kui värgiks läheb, siis on nad suurekesed valmis!

Ees ootab pingeline nädal. Te peaksite mu juhiseid nägema, mis ma arsti juurest sain. Mu elu on neljapäeva õhtust kuni laupäevni täpselt kellaajaliselt kirja pandud, et mida ma nüüd pean tegema. Näiteks, täna õhtull täpelt kell 9.30 pean tegema Ovidreli süsti. Muud süstid jäävad nüüd ära! Ovidrel on siis see, mis paneb need munad nö. ajastatult kukkuma. Follikulide (munarakud) punktsioon toimub mul laupäeval. Ma olen üldnarkoosi all selleks jutuks. Reedest hakkan sööma antibiootikumi tablette (Doxysycline) ja laupäevast ka Medrol’i, mis peaks siis mu antikehad normis hoidma.

Laupäeval kohe saame kuulda, et kui suur oli saak. See, et mul praegu ultraheli 10 foliikuli näitab on üks asi, aga teine asi on see mitu nad ilusti kätte saavad ja kui palju neist on ilusad nö. täisealised. Mul olid nad üsna kõik ühes mastis. Vasakul pool olid sellised väiksemad. Esmaspäeval nad helistavad ja teatavad, et mitu viljastusid. Edasi tuleb mõelda, et mitu siirdada. Palju oleneb sellest, kui hea "hinde" me embryo‘d saavad.Igale tegelasele antakse hinne, vastavalt sellele, kuidas nad kasvanud on. Meie arst soovitas meil minu vanuse tõttu 4 tükki siirdada. Aga ma olen natuke selles suhtes ettevaatlik… tahaks ju mõelda, et kõik sellid on nii tugevad ja toredad, et lähevad kasvama, aga mis saab siis minust. Missuguseid riske see endaga kaasa toob. Otsustama peab siis teisipäeval.

Mind on määratud 3 päevasele voodirezhiimile peale siirdamist. Igas riigis on erinev. Eestis lubatakse ettevaatlikult tööle minna. Siin aga kuulub voodirezhiim asja juurde. Täna hommikul üritasin kujutleda, et kuidas on ärgates jääda voodisse! Proovisin kannatlikult lebada. Suutsin vaid seal püsida umbes ühe minuti. Hommikul olen ma alati väga ergas - silm lahti ja ärkvel ma olen. Ei ole vaja mul mingit mõnulemist või ekstra kümmet minutit.

Ja ette on mul kirjutatud, et üles tõusta võin vaid ainult potile minekuks. Ma pean nüüd küll välja mõtlema imehea strateegia, et kuidas kõik oleks nii käepärast, et ma tõesti ei läheks kuskile midagi otsima. Võibolla olen liiga ettevaatlik, aga üritan järgida mis mulle on öedlud, et pärast kahetsusega järgi mõelda…

Tõenäoliselt lasen mr. X-l enne tööle minekut täita jääkasti. Panen sinna sisse paar jogurtit, porgandid, valmis salati. Veekannu või veepudelid peaks ka käeulatusse haarama. Lisaks rodu ajakirju, igasuguseid raamatuid, arvuti, telefon koos laadijaga jne. Mr. X asus tõsiselt ette valmistama teleka värki ja lubas minule meelepärsed filmid kõik alla laadida ja siis ei pea ma ennast vaevama mingite DVD vahetustega. Ihii, mulle oleks neiks päeviks teenijannat vaja Kolm päeva voodis saavad olema minu jaoks kena katsumus!

tugev nõrguke

Mulle meeldib olla nagu kalju - tugev, võimas ning alati kindlalt ja kõikumatult paigal.
Ma olen päris kindel, et just niimoodi näevad mind ka enamus teisi inimesi!
Täna aga tõdesin endale, et tegelikult olen ma nõrguke, oma hinges ja südames vajan pidevalt toetust, tagant utsitamist, tagant kiitmist.
Järgnev on küll liialdatult üldistav, kuid seal on tõsine tõetera sees.
Mul oleks nagu väiksed radarid küljes ning ma leian alati üles need, kes vajavad abi või toetust. Miks? Mitte, et teiste aitamisel ja toetamisel oleks midagi valet, aga miks siis?; miks mind tõmbab nende inimeste poole, kellel on vaja tuge või kaasaelamist?
Ja täna ma leidsin sellele vastuse.
Ma tahan olla tugev, aga oma sisemuses olen ma nõrguke - ja nende abivajajate ümber tunnen ma end tugevana.
Kas see tuleb sulle üllatusena?

Kust selline nõrkuse hoog tuli? Käisin täna järjekordsel mammude loendusel. Laupäeval hommikul oli esimene kontroll. Siis oli paremal pool kuskil 5 lubavat munarakku ning vasakul pool ainult 1 munarakk. Olin üsna pettunud... Olen samasuguseid hormoone, kuid poole sellest mis praegu, kasutanud kahe IUI'ga ning arstid nimeteasid mind väga heaks rohtudele reageerijaks.
Tänane loendus oli natuke helgem. Paremal pool oli endisel 5 ilusat õige suurusega munarakku ning vasakule oli paar munarakku juurde tekkinud ning ta loendas praegu seal 3-4 mammut. Suurused kõiguvad kõigil kuskil 10-13 vahel, mis iganes ühik see siis on.
Nii et kokku on mul kuskil 8-9 munarakku ning kui ma nüüd kõvasti oma munasarjadega läbirääkimisi pean, siis nii mõnigi võib veel sealt kuskilt välja ilmuda!
Samuti on nüüd ka lahtine munarakkude eemaldamise e. punktsiooni päev. Arst arvas, et äkki juba reedel. Või siis laupäeval.
Kolmapäeval on järgmine ultraheli ning siis selguvad ka kuupäevad.

Seda protsessi alustades mõtlesin, et mul ei ole vaja kvantiteeti vaid kvaliteeti. Tõenäoliselt ma selle ka nüüd sain!
Järgmised pingepunktid: mitu munarakku tegelikult saab eemaldatud, mitu nendest on ilusti täisealised, mitu neist viljastuvad ning kas need viljastunud embrüod ka siirdamiseni ilusti arenevad ning mitmerakuliseks nad muutuvad ja siis see viimane pinge - kas näkkas!? Ees on pingelised nädalad!
Ok, mitte paanitseda! Mitte närvitseda! Rahu! Ainult rahu!
RAHU! Hingan sügavalt sisse, ja pikalt ja rahulikult välja. Palun hinga koos minuga!

I can make myself better every day.

nii hea on olla, kui hea on olla

Neil päevil täidab ming omamoodi positiivsus ning optimism. Alati uuele ringile minnes on uus lootus ja ootus. Kõik tundub helge!

Seekord on kõik tunded ja mõtted tegelikult kuidagi teistsugused. See on teistmoodi positiivsus, teistsugune heaolu. On lootus, on ootus, on optimism, on positiivsus. On usk.
Kuskil kaugelt alateadvusest koputab mulle õlale alati muretsev mina, tahtes mulle vägisi meelde tuletada, et ma peaksin olema ettevaatlikum oma optimismiga... et mis siis kui tuleb suur pettumine!

Aga see ongi seekord teistmoodi. Ma ei kuula seda koguaeg ajas etteruttavat mind. Ei hooli ma seekord sellest minast kes alati teab kus ta tahab järgmisena olla, mida kaasa võtab, mida järgmise sammuna tegema peab. Ma olen siin, just nüüd ja praegu, õnnelik teadmisest, et ma suudan oma murelikule alateadvuse minale viisakalt öelda, et tule siis kui sul on põhjust! Praegu olen ma õnnelik ja rahul. Õnnelik selle üle, et mul on nii hea olla!

Ja hetkel pole hormoonid suurt midagi mulle ja mu tujule teinud ning olen rahul sellega, et süstida polegi nii hull.

Just selles ongi selle pika teekonna rõõm ja õnn, et õpid ennast rohkem tundma. Vähemalt teeb see minu elu rikkamaks, paremaks.

Üleeile käisin arstil. Kaks nädalat lupronit seljataga ning oli vaja üle vaadata, ega mul mingeid tsüste ei ole. Samuti võeti mul taas veeniverd, et vaadata kas mu estrogeni tase on õige. Teisipäeval alustasin nn. stimulaatoritega. Need on sellised hormoonid, mis nüüd hakkavad mu munarakke kasvatama. Mitte üks, nagu tavaliselt, vaid ikka 10 ja võibolla 20.

Õhtune süstimine on päris suur ettevõtmine. Kõigepealt väike suts lupronit ja siis stimmid. Alguses arsti soovituse järgi pidin mõlemat, nii menopuri ja follistimi eraldi süstima, aga sain loa arstilt need kaks kokku panna. Aga see täielik tsolgutamine: Kõigepealt lahusti ühte menopuri purki, siis võtan välja selle segu ja lasen selle teise menopuri purgikesse. Seejärel lisan sellele follistimi. Võtan selle kogu lahuse tagasi süstlasse. Vahetan suure nõela väikse vastu ning taas surakas kõhtu. Siin alloleval pildil on siis kogu mu õhtune laboratoorium. Süstlaid on kaks ning süstla otsikuid pean samuti mitu korda vahetama.

Uus arstikülastus on laupäeva hommikul. Siis on juba näha, kuidas ma nendele rohtudele olen reageeriund, ning saab hakata mammusid juba lugema. Eelolevasse nädalasse mahub vähemalt 4 arstikülastust ning tõenäoliselt laupäevane punktsioon, mis siis tähendab munarakkude eemaldamist. Mida see täpselt endast kujutab, ma ei teagi. Mingi uimastus tehakse ning tõenäoliselt olen enamuse nädalavahetusest siis voodirezhiimil, taking easy. Umbes täpselt siirdamiseks läheb (seda lootuses, et meil kasvavad ilusad embrüod) tõenäoliselt esmaspäeval. Ja siis pean vähemalt 2 päeva voodis rahulikult olema.