"Munapühade" põhjalikum ülevaade

19. september oli siis minu nn. punktsiooni päev. Punktsioon on siis ettevõtmine, kus munasarjadest eemaldatakse kõik suure vaevaga kasvatatud folliikulid e. munarakud

9.30 oli meie ametlik "munapühade" arsti aeg. Esimest korda elus tõusis mr. X ilma mingisuguse erilise käsuta üles ning oli niksis naksis minema.

Alati need varajased minekud on meie peres olnud nii rasked ja pingelised. Vea nagu nööriga mr. X-i taga.

Aga seekord oli siis teisit. Ma isegi ei pidanud teada äratama. Kuulsin köögist kella 7ks pandud äratsukellan ning mõtlesin, et lasen tal veel natuke magada. Aga juba ta üleval oligi ning oma hommikutoimingutega alustasin.

Juba siis teadsin, et tulemas on eriline päev! Teistsugune! Paljude uute lootustega.

Ma olen närveldaja, ehk teate seda juba. Aga seekord oli hinges rahu. Selline õnnelik tunne ja teadmine, et kõik läheb korda ning muretsemiseks pole mingit põhjust.

Jõudsime kliinikusse natuke liiga vara. Meiega ootas ka veel üks naine koos oma ämmaga. Temale oli sel päeval plaanis teha eskimoring, st. temale oli plaanis siirdada eelmisest tsüklist ülejäänud embrüod. No meil oli päris lõbus. Eriti lõbusaks läks, kui me rääkisime nn. meeste ruumist, mida mr. X kutsub Gentelmens Club’iks. Ta lubas veebilehe teha, kus vastavas ruumis käinud mehed saavad hinnata erinevate kliinikute meeste ruumi.

Sellises lõbusas tujus ma opi ruumi läksingi. Peatselt saabus narkoosiõde e. vend, kuna oli meesterahvas ning pani mulle kähku IV sisse. See on mu esimene narkoosi kogemus ju! Ei osanud midagi karta ega arvata. Ja ega polnudki ju midagi karta. Ja jälle mõtlesin mõnu ja rahuloluga, et kui rahulik ma olen!

Mäletan, et arst tuli sisse ning hakkas vaikselt ette valmistama. Narkoosivend ütles midagi, et nüüd ta... ja enam ma ei tea midagi. Arvan, et olin ära kuskil 15-20 minutit. Ärkasin, ning esimene asi oli küsida, et kuidas munajaht läks? Küsisin seda mitu korda, et mitu muna. Ma ei saanud alguses aru, et mida ta mulle vastab. Järgmisena mäletan, et mr. X juhatati sisse.

Ja läbi oligi! Esimest korda jalad maha panna oli nagu õpiks kõndima. Aga toibusin sellest kõigest väga ruttu. Olin koheselt niiiiii näljane. Ma ju ei tohtinud südaööst saadik midagi süüa ega juua!

Koju jõudes läksin voodisse ning olin üsna unine. Vaatasin natuke telekat ning jäin kohe magama. Vaatasin veel telekat ja jäin jälle magama. Nii olin seal õhtuni.

Nüüd on üks suur küsimus - kuidas ma 3 päeva täielikus voodirezhiimil üle elan???