Jagatud mure

Nii kurb, kui see ka ei ole, olen ma ennast sõpradest eemaldanud. Ma ei oska enam vestlustki üleval hoida - suures kartuses, et äkki keegi küsib mu käest midagi ning mina ei taha sellest rääkida.
See ei ole alati nii olnud. Mingi hetk ma päris avalikult teadvustsin kõigile, et jah, meil on lastetegu käsil ning see ei lähe just kõige paremini. Ja kui keegi veel edasi uuris, olin lahkelt nõus lähemalt seletama.

Mis siis juhtus? Miks ma seda enam ei tee?
Kõige raskem oli see, kui ma pidin kõigile optimistlikele kaasaelajatele teatama meie järjekordsest ebaõnnest. Vähe sellest, et ma ennast "alt vedasin", valmistasin pettumuse ka teistele. Vähemalt nii ma tundsin!
Siis hakkasingi salatsema ja endale kõike hoidma.
Kui keegi küsiski, et kuidas läheb, siis vastasin kiiruga, et normaalselt ning muutsin koheselt teemat.
Enam keegi ei küsi!

Mina, kes ma olen alati olnud sõbra-aldis ja alati midagi organiseerimas, olen ühtäkki jäänud koduseks, vaikseks, kinniseks. Tunnen end üksikuna, kuid see on mu enda valik.
Viimases meeleheites lõpuks (õnneks) hakkasin ma otsima nö. väljundit oma valulikule hingele. Kontakteerusin ühe naiste tugigrupiga, kellel on just samad probleemid.

Esimene kohtumine on seljataga ja oh, kuis mul on kergem! Kokku oli seal 7 naist, kellel samasugused jutud, kogemused, tunded. Missugune vabanemine oli seal rääkida asjadest, millest pole ma pikemat aega kõvasti tahtnud rääkida.

Vabanemine, kergem olemine! Kõik tundub isegi nagu helgem ja rõõmsam... täna!

Enesesse tõmbunud

Mu telefon on vakka. Mailbox on tühi. Ja seda kõike olen ma tahtmatult "taotlenud". Olen eemaldunud inimestest. Kardan, et ma pean kellegile midagi seletama. Kardan, et selle tagajärjel saabub järjekordne lakkamatu pisardamine. Kardan, et inimesed ei saa minust õieti aru. Kardan, et teiste toetavaid sõnu mõistan valesti ning lasen end neist puudutada.

Seepärast olen ma siin üksinda. Või suhtlen inimestega, kes ei tea meie probleemidest. Nii on kergem.
Aga kus on need sõbrad, kes teavad minu murest!? Miks olen ma nende poolt kõrvale jäetud? Miks ma tunnen end meie sõpruses kõrvalisena? Olen selle kõige tinginud ju ise. Kui nad on minult midagi küsivad, siis olen sellele küsimuse ümber nihverdanud ja muud juttu ajama hakanud.
Miks ma seda teen!?
Ma eelistan vaikida neil päevil, sest iga kord, kui ma kellegagi end jagan, siis süstin ma ka teistesse seda uut lootust. Ja siis tuleb uus pettumine. Uus ebaõnn. Maei taha seda teistele teha. Aga tõeline põhjus on ehk see, et ma ei taha tunnistada kellegile, et järjekordselt me ebaõnnestusime. Järjekordselt polnud ette nähtud. Järjekordselt ei ole õnne ette näidata, ei ole põhjust uhkeks jutuaineks.
Ma ei taha olla iga kord see õnnetu inimene. Ja seepärast ma enam ei räägigi! Ei anna teada meie plaanidest. Ei teata uutest arstide külastamistest.
Andke mulle kõik andeks! Veel rohkem ma pean aga andestama endale.

Meeleheide

Olen nii kurb, pisarad voolavad mu põskedele ja hing karjub lootusetusest.
Ma ei jaksa enam. Aga pean ja tahan. Ma tean, et homme lähen jälle edasi, aga täna olen nõrk.
Tühjus. Tühjus.
Lootuste purunemine.
Ma tean, et maailmas ja teistel toimub palju traagilisemaid asju, kuid see on minu elu ja minu/meie traagika.

Iga kord, kui tahan midagi kirja panna, siis sulg jääb stoppama ja mõte seisma.
Need aastad on mind muutnud. Ma olen ühtlasi kasvanud, targemaks saanud, arenenud. Aga samas olen kaugenenud mõnest asjast, mis ma tahan olla.

Ma pean saama oma mõtted jooksma.... Hoian neid liiga palju endale. Ma ju ei suuda jagada enam ennast kellegiga. Ma tunnen, et mind ei mõisteta ja saan sellest vaid valu. Seepärast olen nii omaette.

Ma olen kade, kurb, pahane, vihane, tige!
Ma ei ole enam see, kes olin aastaid tagasi. Ja ega ma tahagi eelmist ennast tagasi, aga sellise kurbusega pole ka just elu kerge.

Ma ei jõua oodata hekte, mil saan tunda rõõmust tõsiselt võetavast kahest triibust. Jagada seda oma abikaasaga. Särada uhkuses meie õnne üle.
Ma tahan särada! Olla vaba murekoormast!