pühapäev, 26. aprill 2009

Enesesse tõmbunud

Mu telefon on vakka. Mailbox on tühi. Ja seda kõike olen ma tahtmatult "taotlenud". Olen eemaldunud inimestest. Kardan, et ma pean kellegile midagi seletama. Kardan, et selle tagajärjel saabub järjekordne lakkamatu pisardamine. Kardan, et inimesed ei saa minust õieti aru. Kardan, et teiste toetavaid sõnu mõistan valesti ning lasen end neist puudutada.
Seepärast olen ma siin üksinda. Või suhtlen inimestega, kes ei tea meie probleemidest. Nii on kergem.
Aga kus on need sõbrad, kes teavad minu murest!? Miks olen ma nende poolt kõrvale jäetud? Miks ma tunnen end meie sõpruses kõrvalisena? Olen selle kõige tinginud ju ise. Kui nad on minult midagi küsivad, siis olen sellele küsimuse ümber nihverdanud ja muud juttu ajama hakanud.
Miks ma seda teen!?
Ma eelistan vaikida neil päevil, sest iga kord, kui ma kellegagi end jagan, siis süstin ma ka teistesse seda uut lootust. Ja siis tuleb uus pettumine. Uus ebaõnn. Maei taha seda teistele teha. Aga tõeline põhjus on ehk see, et ma ei taha tunnistada kellegile, et järjekordselt me ebaõnnestusime. Järjekordselt polnud ette nähtud. Järjekordselt ei ole õnne ette näidata, ei ole põhjust uhkeks jutuaineks.
Ma ei taha olla iga kord see õnnetu inimene. Ja seepärast ma enam ei räägigi! Ei anna teada meie plaanidest. Ei teata uutest arstide külastamistest.
Andke mulle kõik andeks! Veel rohkem ma pean aga andestama endale.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar