Meeleheide

Olen nii kurb, pisarad voolavad mu põskedele ja hing karjub lootusetusest.
Ma ei jaksa enam. Aga pean ja tahan. Ma tean, et homme lähen jälle edasi, aga täna olen nõrk.
Tühjus. Tühjus.
Lootuste purunemine.
Ma tean, et maailmas ja teistel toimub palju traagilisemaid asju, kuid see on minu elu ja minu/meie traagika.

Iga kord, kui tahan midagi kirja panna, siis sulg jääb stoppama ja mõte seisma.
Need aastad on mind muutnud. Ma olen ühtlasi kasvanud, targemaks saanud, arenenud. Aga samas olen kaugenenud mõnest asjast, mis ma tahan olla.

Ma pean saama oma mõtted jooksma.... Hoian neid liiga palju endale. Ma ju ei suuda jagada enam ennast kellegiga. Ma tunnen, et mind ei mõisteta ja saan sellest vaid valu. Seepärast olen nii omaette.

Ma olen kade, kurb, pahane, vihane, tige!
Ma ei ole enam see, kes olin aastaid tagasi. Ja ega ma tahagi eelmist ennast tagasi, aga sellise kurbusega pole ka just elu kerge.

Ma ei jõua oodata hekte, mil saan tunda rõõmust tõsiselt võetavast kahest triibust. Jagada seda oma abikaasaga. Särada uhkuses meie õnne üle.
Ma tahan särada! Olla vaba murekoormast!