Vaikselt ja tasa

Jälle ehitan ma enda ümber seina. Mu kodu on mu kindlus ja ainult siin on hea olla. Raske on kohtuda inimestega, kes teavad meie ebaõnnestunud IVF tsüklist. Ja kui nüüd päris aus olla, siis mingil määral tundub, et ainult mina ei hoia neist kaugele, vaid ka nemad.
Ma täitsa saan aru... Olen tujukas oma õnnetuses.
Ma lootsin, et ma olen tugevam. Aga tegelikult meeldib mulle siin pühade lähenedes olla nõrk. Ostmata kingid ja saatmata kaardid - mul on hinges ja südames vabandus.

Uni jääb unistuseks

Vähemalt see beebi osa.
Laupäeval tuli külla Spot. Ma imestan, sest süstin ju progesterone'i. Kuidas nii?
Täna on beta.
Ma ei taha üldse minna. Ma ei taha saada kurba kõne arstilt.
Kummalisel kombel loodan ma pimesi veel imele ning arvan, et keegi teeb minuga julma nalja. Veel on minus jõudu, et loota läbi kurbuse pisarate.

Miks? Miks on kõik nii? Miks keegi arvab, et ma olen nii tugev, et suudan järjekordse emotsioonide virr-varriga toime tulla!

Viljatus on vaid tugevatele inimestele ja peredele. Ma olen olnud tugev. Aga ma tõesti enam ei jaksa. Mul pole enam jõudu, et võtta vastu veel üks kurb uudis.

Uni

Täna öösel nägin ma und. Üle hulga aja.
Õhtul kui sulgesin silmad, siis minu silme ette ilmus nii selgelt 3 väikest beebit. Kõik olid nii sisse mässitud. Ma vaatasin neid lähemalt ning lugesin üle, et mitu siis neid on. Neid oli kolm!
Öösel nägin unes oma embryologist'i. Ning siis nägin unes imeilusat, vaikset ja rahulikku ojakest, kus oli palju siledaid kivikesi.