Ma kardan. Ma kardan juba ette leida end taas mustast tumedast august! Seda ennetades olen otsustanud, et ma pean sellest ees ootavast protsessist rohkem rääkima., sellest kirjutama.
Ma loodan, et võin sind usaldada ja tõenäoliselt saad aru, et kõik mis siin - kuulub ainult sinu ja minu vahele! Ja kohe mitte ei kuulu see teistega arutamiseks ja edasi rääkimiseks. Usun, sinu heasoovlikusse!
Ma ei tea suurt midagi oma juba paari nädala pärast algavast IVFi protsessist. Ma ei ole süvenenud ning ei ole ka guugeldanud, ega lugenud foorumitest teiste kogemusi. Mul puudub hetkel selleks huvi ning olen sellega usaldanud end arstide kätte, et tehku mis tahavad.
Algus on tehtud. Esimese samm oli, et pidin helistama kliinikusse ja teada andma, et kuna mu päevad hakkavad, raporteerima oma nn. nr. 1 tsüklipäeva.
21. augustil lähen arstile, kus saan teada täpse protokolli ning tehakse ultraheli ning tõenäoliselt alustan Luproniga 23. augustil. Samuti saan kindlasti kaasa suure kastitäie süste ning igasugu hormoonirohtusid.
Mis on Lupron? Juttude ja mälu järgi on minu arusaamine lupronist selline: Luproniga alustatakse umbes 7 päeva peale ovulutsiooni ning sellega seisatatakse tsükkel. Et mu keha ise ei tee midagi, vaid ainult sisse süstitavad hormoonid saavad reguleerima minu tsüklit. Ma ei tea kui pikalt mul lupronisüste tuleb teha, aga kuu aega küll mitte. Tõenäoliselt umbes 10 päeva. Ja jutud käivad, et see värk teeb hästi tujukaks ning tal on veel igasugu muid kõrvalnähtusid. Nagu näiteks kuumahood, peavalud jne. Lisaks sellele on garanteeritud ka kehakaalu tõus! Mida mul siin veel tõusta, kui olen nagunii lendav tünder.
Olen meeldivalt ärevuses, aga hinges on kaitserefleksina ikka ka kartus. Tahan mõelda ja peab mõtlema positiivselt! Peab hakkama mediteerima.
Postitused
