PAHAD TUJUD

Ma olen hetkel jõudnud siis sinna maani, kus ma ei suuda mitte kellegi rõõmust rõõmu tunda ilma haiget saamata.
Kõik need kenad rasedusuudised ja lapsesünnid, need teevad mind nii kurvaks ja tigedaks. Mingi hetk suudan ma sellest üle saada, aga see kõik tuleb läbi raskuste.
Ma tahaks olla normaalne inimene ja olla südamest õnnelik teiste õnne üle, aga ma ei ole seda. Isegi kui ma seda sunnin. Mind teeb see kadedaks ja hakkan kurbusest nutma.
Mu enesetunne saab sellega nulli viidud. Ning alles peale mõningast mõtlemist, või mõttega harjumist suudan ma teiste õnne üle rõõmu tunda.

Ma olen nii vastuoluline.
Ma tahan teada saada titeuudistest varam kui teised (tundes end sellega natukenegi erilisena), kuid kui ma seda teada saan, siis ma olen õnnetumast õnnetu.
Ma tunnen, et ma pole enam ise. Ma teesklen ja valetan. Ja keegi ei küsi: et kuidas mul läheb? Aga kuidas mul tegelikult läheb?
Ja teate, ma saan ka sellest aru ning mõistan, miks keegi minult enam mu käekäigu kohta täpsemalt ei uuri.
Jah, küsitakse küll, et kas kõik on korras? Aga kes selle peale hoobilt ütleb, et tahaks end puhtaks rääkida! Keegi ei oska minule läheneda õigest küljest, mis mind rääkima paneks.
Ja kas keegi tahakski seda kogeda?

VAHEJUHTUM

Mu senine rasedus on olnud üsna igav. Ei ole erilisi sümptome ja õnneks ei ole ka olnud midagi hirmutavat.
Aga... Eelmise neljapäeva õhtul täiesti tühjast kohast juhtus midagi hirmsat. Tegin õhtusööki ja korraga tundsin äkki käis gash ja midagi väga sooja tuli must välja. Jooksin tualetti ja see oli veri, erepunane. Mul ei olnud mingeid krampe. Ja paari tunni jooksul oli mul mitmeid nö. gashe. Ma olin nii hirmul. Ma värisesin üle kogu keha. Aga üllatavalt olin optimistlik, sest mul polnud krampe, ega ka ei suuri ega väikseid vereklompe.
Paari tunni pärast kogesin midagi hirmsat. Korraga oli verd nii palju, et see täitis mitu sidet ja mis kõige hullem, minust lopsasid välja suured tükid ja mitte 1 või 2, aga arvan, et kokku ikka 10 ringis.
See kestis täpselt 2 tundi. Nii nagu see oli alanud ootamatult, lõppes ka see täiesti ühtäkki.
Ma sain vist magada hästi ainult tänu sellele, et mul polnud mitte mingisuguseid krampe, mis on tavaliselt katkemise märgiks.
Järgmisel hommikul käisin arstil ja ultrahelis leiti lootekott ja sinna juurde kuuluv. Arst oli optimistlik ja andis 80/20 shansi, aga hoiatas ka, et see võib mõlemat pidi minna. Südamelööke arst seekord otsima ei hakanud (kuigi ma seda väga tahtsin). Ütles, et põhjalikum vaatlus tuleb kolmapäeval, see on siis... homme.
Ja jõuangi sellele kartuseni välja. Tuleb meelde eelmine rasedus, esimene ultraheli, kus südamelööke ei olnud.
Kuidas ma tahaks olla süütult rase, kartmata hirme!
Ainus mida teha saan on loota parimat!