KUI SEE VAID OLEKS ÜKS TASANE TEE!

Õnnitlused minule. Olen jõudnud rasedusega kümnendasse nädalasse. Täpsemalt, olen täna 9 nädalat ja 1 päev.
Viimasel kuul on olnud nõnda palju draamat ja mõnikord mu usk õnnelikku lõppu on väga peenikese nööri küljes.
Kirjutasin eelnevalt siin oma vahejuhtumist 6ndal nädalal. Kui tagasi sellele mõtlen, siis mul käivad külmajudinad üle kogu mu keha - see suur verejooks ja suured tükid...
Peale seda oli mu tupevedelik kogu aeg selline beezhkas, pruunikas. Aga endalegi imestuseks olin ma üsna rahulik. Teadvustasin, et see on lihtsalt jäägid.
Aga 8. nädalal korraga eritus suurenes. See oli nagu kohvi. Vaid kaks päeva ning enam polnud midagi.
Esmaspäeval oli meil järjekordne ultraheli. Paberite järgi pidin ma olema 8n+4p, aga arst mõõtis beebi suuruseks 9n+2p ja nägime ja kuulsime südametööd. See oli vapustavalt lahe!!!!
Paariks päevaks oli torudes vaikus ja siis eile õhtul, täpselt 9. nädalal oli mul järjekordne õdukas. Tundsin, et kuidagi märg on olla. Ja uurimisel selgus, et mu püksid on määrdunud ja see ei ole lihtsalt tupevedelik, aga pruuni-punase segune määrimine. Aga see oli vaid hetkeks. Lamasin terve õhtu ja enam polnud midagi hirmutavat.
Kuigi ma suudan endale teadvustada, et need on kõik jääknähud, leian ma sageli end hullumise äärel suures kartuses, et mult võetakse ära see, mida nii kaua olen igatsenud.
Ma loodan, et mu keha mängib lihtsalt omi mänge...
Kui see vaid oleks üks tasane tee!

PAHAD TUJUD

Ma olen hetkel jõudnud siis sinna maani, kus ma ei suuda mitte kellegi rõõmust rõõmu tunda ilma haiget saamata.
Kõik need kenad rasedusuudised ja lapsesünnid, need teevad mind nii kurvaks ja tigedaks. Mingi hetk suudan ma sellest üle saada, aga see kõik tuleb läbi raskuste.
Ma tahaks olla normaalne inimene ja olla südamest õnnelik teiste õnne üle, aga ma ei ole seda. Isegi kui ma seda sunnin. Mind teeb see kadedaks ja hakkan kurbusest nutma.
Mu enesetunne saab sellega nulli viidud. Ning alles peale mõningast mõtlemist, või mõttega harjumist suudan ma teiste õnne üle rõõmu tunda.

Ma olen nii vastuoluline.
Ma tahan teada saada titeuudistest varam kui teised (tundes end sellega natukenegi erilisena), kuid kui ma seda teada saan, siis ma olen õnnetumast õnnetu.
Ma tunnen, et ma pole enam ise. Ma teesklen ja valetan. Ja keegi ei küsi: et kuidas mul läheb? Aga kuidas mul tegelikult läheb?
Ja teate, ma saan ka sellest aru ning mõistan, miks keegi minult enam mu käekäigu kohta täpsemalt ei uuri.
Jah, küsitakse küll, et kas kõik on korras? Aga kes selle peale hoobilt ütleb, et tahaks end puhtaks rääkida! Keegi ei oska minule läheneda õigest küljest, mis mind rääkima paneks.
Ja kas keegi tahakski seda kogeda?

VAHEJUHTUM

Mu senine rasedus on olnud üsna igav. Ei ole erilisi sümptome ja õnneks ei ole ka olnud midagi hirmutavat.
Aga... Eelmise neljapäeva õhtul täiesti tühjast kohast juhtus midagi hirmsat. Tegin õhtusööki ja korraga tundsin äkki käis gash ja midagi väga sooja tuli must välja. Jooksin tualetti ja see oli veri, erepunane. Mul ei olnud mingeid krampe. Ja paari tunni jooksul oli mul mitmeid nö. gashe. Ma olin nii hirmul. Ma värisesin üle kogu keha. Aga üllatavalt olin optimistlik, sest mul polnud krampe, ega ka ei suuri ega väikseid vereklompe.
Paari tunni pärast kogesin midagi hirmsat. Korraga oli verd nii palju, et see täitis mitu sidet ja mis kõige hullem, minust lopsasid välja suured tükid ja mitte 1 või 2, aga arvan, et kokku ikka 10 ringis.
See kestis täpselt 2 tundi. Nii nagu see oli alanud ootamatult, lõppes ka see täiesti ühtäkki.
Ma sain vist magada hästi ainult tänu sellele, et mul polnud mitte mingisuguseid krampe, mis on tavaliselt katkemise märgiks.
Järgmisel hommikul käisin arstil ja ultrahelis leiti lootekott ja sinna juurde kuuluv. Arst oli optimistlik ja andis 80/20 shansi, aga hoiatas ka, et see võib mõlemat pidi minna. Südamelööke arst seekord otsima ei hakanud (kuigi ma seda väga tahtsin). Ütles, et põhjalikum vaatlus tuleb kolmapäeval, see on siis... homme.
Ja jõuangi sellele kartuseni välja. Tuleb meelde eelmine rasedus, esimene ultraheli, kus südamelööke ei olnud.
Kuidas ma tahaks olla süütult rase, kartmata hirme!
Ainus mida teha saan on loota parimat!

UUS OOTUS JA LOOTUS..... UUS KARTUS

Ma ootan last!
Beta numbrid olid normaalsed.
Aga nüüd on see hull ootus kaks nädalt, kuniks ultrahelis südamelööke saab näha.
Ma olen suutnud olla õnnelik ja rõõmus. Ma olen suutnud jätta pabistamise ja hirmu tahaplaanile ning olen olnud võimeline olnud nautima seda mis mul praegu on!

Aga millegipärast alates eilsest kriibib minu sees see vana tuttav kartus, mis võtab minus vastu minu tahtmist võimust.
Ma tahan näha ja kuulda nn. märke, et kõik on korras. Olgu see unenägu või siis kellegi toetav sõna, olgu see mu oma keha või mõistus.
Ma tahan kindlust, vajan seda, et olla jätkuvalt optimistlik!

MA HOIAN MEILE PÖIALT...

Inimene harjub kõigega... öeldakse.
Nii olen ka mina harjunud arstikäikudega, oma jalgu ilma igasuguse valehäbita laiali ajama; olen harjunud uuesti lootma ja unistama.
Üks on kindel, mida aeg edasi, seda kergem on pettumustega toime tulla. Tean ja tunnen juba ennast ja tean, kuidas ma reageerin.

Uus samm on kätte tulnud nii kähku. Teisipäeval on päev, mis algab taas uus ootus ja lootus. Suvi on olnud kiire ja seetõttu pole mul eriti aega olnud mõelda ja ennast närvi ajada.
Ma hoian meile pöialt...

Leidsin ka väga hea artikli, milles on nii täpselt kirjeldatud seda mida lastest unistav naine tunneb ja mida pere ja sõbrad peaksid selles situatsioonis tegema. Kliki siia!

UUS ALGUS

Meil on nüüd 18 embrüot! Ilusat, kaunist ja suhteliselt noorukest! Oleme valmis uueks seikluseks! Ja üliõnnelikud oma adopteeritud "laste" üle.
Loodan südamest, et juba esimene siirdamiskatse õnnestub!

UUS PILET?

Miks minul on kaugliini rongi pilet selleks reisiks? Miks minu reisil on nii palju ettearvamatuid peatusi?
Ma ei mäletaks, et oleks ostnud sellise pileti.
Kas ma saan selle ümber vahetada? Ma hüppan selle loksuva rongi pealt maha ja ostan pileti hoopis express liinile, mis viib mind kiiresti kohale.
Head reisi mulle!

KUNAGI

Ühel päeval mõistan, miks mu ootus on olnud nii pikk. Võibolla siis sellel maagilisel tuleviku hetkel saan öelda, et see kõik oli seda väärt. Aga kindlasti mitte kunagi ei unune see ootus ja lootus ning valu ja piin, mis mind sellle tuleviku kulminatsioonini viisid.

KUI ÜKS UKS SULGUB, SIIS TEINE AVANEB

Muidugi olen ma ikka veel kurb. Ja tõenäoliselt see kurbus ja kaotus jääb pikaks ajaks mu südamesse. Alatiseks.
Kurbus selle üle, mis oleks võinud olla!

Aga elu läheb edasi ning mul ei ole aeg kurb olla. Ja vaimselt ja füüsiliselt olen valmis edasi minema! Meil oli ammu asjade käik valmis mõeldud: kõigepealt IVF, siis jääkarud ja kui miskit sellest kõigest välja ei tule, siis pidime negatiivse testi puhul järgmisel päeval adopteerimis agentuuri minema.
Aga asjad arenesid natuke teisiti.

Kui südamelööke ei leitud, siis mul oli jutuajamine oma nõelravi arstiga. Tema pakkus välja, et adopteerimise asemel võiksime teha embrüo adopteerimise. Mina olin sellele alguses väga vastu. Ma lihtsalt ei soovinud enam sellist teadmatust, ootamist. Kui õhtul seda Mr. X'ga jagasin, siis tema sattus sellest ideest vaimustusse ning tema nägi seal seda, mida mina ei näinud. Adopteerimsprotsessis on palju paberitööd, palju raha ja samuti ootust ja teatmatust. Embrüo adopteerimisel paberitöö puudub ja 20,000-30,000$ asemel maksame vaid külmutatud embrüo siirdamise eest, mis maksab umbes 2,500$. Ühekordne kulu tuleb juristi tasu näol.
Ja embrüod on meil juba olemas. Nimelt, see pakkumine tuligi mu nõelravi arsti kaudu. Tema endine klient otsis embrüodele uut omanikku. Kuna nad on vanemad inimsed, siis said nad oma tita kätte ja rohkem ei planeeri. Nii munaraku, kui ka seemneraku andsid neile doonarid. Noored ja terved inimesed ning minu nõelravi arst arvab, et mul on selles situatsioonis väga head võimalused õnnestumiseks.

See kõik on väga huvitav! Aga süda ikka veel nutab...

***

How do I say goodbye ... when I didn't get to say hello?
I want so bad to keep you ... how do I let you go?
I have so many dreams, so much love I want to share
There's nothing I can do ...why is life unfair?
You're my perfect angel...I dreamed you long ago
I never got to hold you but it breaks my heart to let you go
The pain and confusion I feel inside
I can not explain...I can not describe
God will rock you in your cradle and watch you as you sleep
I will love you in my heart ... it's all I get to keep
you are blessed my child ... you're in heaven up above
You'll never be alone...you have Mommy & Daddy's love
Hush my little baby...you need not ever cry
You were always wanted! I wish you didn't die
You'll be my sunshine in the daylight and the brightest star at night
Reach for God's hand and go to the light
I would rather endure the pain of losing you right now
Then the thought of you suffering thru life...we'll get thru somehow
I was blessed to have you briefly...even though I have to let you go

BYE-BYE, BABY!

Eile, pühapäeval tundsin paari tugevat krampi alakõhus. Teadsin, et lõpp on lähedal.
Õhtul magama minnes teadsin, et öö tuleb raske. Algasid tugevamad krambid ning kerge määrimine. Keskööl jäin magama paariks tunniks ja sellega mu selle öö uni piirdus.
Võtsin mingi kangema valuvaigisti, aga see ei toiminud absoluutselt. Ainuke asi mis mu olemist natukenegi leevendas oli soojakott. Ma hingasin sellest valust läbi. Paar esimest tundi olid kõige hirmsamad, sest siis oli verejooks väga tugev ning ehmusin, sest paar korda oli tunne nagu sisikond lupsaks must välja.
Ma olin kurb ja hirmul.
Bye-bye, baby!
Ma arvan, et tegelikkus ei ole minuni veel jõudnud. Hetkel on minus hoopis mingi imelik rahulolu, et sellele keerulisele loole saabus lõpp ning ma saan edasi liikuda.
Ja minule annab nii palju jõudu teadmine, et pisike inglike on meid taevast ülevalalt kaemas.
Me pisike ime! Oled meile väga tähtis!

9 NÄDALAT

Ma olen täna 9 nädalat rase. Veel. Ma tahaks, et see kestaks kaua. Veel 30 nädalat.
Vahepealsed nädalad on olnud emotsionaalsed. Iganädalased ultrahelid. Vahepeal oli isegi lootust.
Aga see lootus oli põhjustatuna tõenäoliselt erinevate arstide erinevast mõõtmistehnikast ning heast kujutlusvõimest (üks arst nagu nägi midagi südametöö sarnast). Ning olime jälle pandud ootama.
Nii see aeg on veninud. Ühelt poolt on tuimus. Teisalt on kurbus ja veel rohkem kurbust. Täna hommikul tunnen ma ennast veel eriti kehvasti (hormoonid tekitavad paha olemist) ning mu tuju on tõeliselt õnnetu.
Esmaspäeval lõpetasin progesteroni süstimise ning estrace ja medroli tabletid. Nüüd ootan (ei oota) lõppu.

Miks meilt on võetud võimalus olla õnnelik? Millega oleme selle vintsutuse ära teeninud?

EI MIDAGI

Kordus ultraheli ei toonud palju muutust. Pisike oli kasvanud vaid päeva jagu selle nädalaga ning südamelööke ei leitud.
Arvan, et selleks ajaks olid mul nädala jooksul nutud nutetud, ma olen omadega jõudnud staatiumini, kus otsid lahendusi ja uusi teid.
Muidugi olen ma hingepõhjani pettunud. Olen kurb. Olen vihane. Ma kardan ja mul on hirm.
Mis saab edasi?

HIRM

Ma kardan. Mul on hirm. Veel mõned päevad tagasi olin ma ettevaatlikult optimistlik, aga esmaspäeval tõusid sünged pilved selle õnne kohale.
Nimelt, oli meil esmaspäeval ultraheli. Arsti paberite järgi pidin ma olema kuskil 6n5p. Ja väike põksuv südameke oleks pidanud näha olema.
Oli kõik muu, aga mitte süda. Ja väikese alge mõõdud olid vaid 5n6p.
Arst ei tundunud optimistlik. Käskis küll hoida lootust. (Aga miks ta ei kõlanud väga optimistlikult?)
Ma ei saa sinna midagi parata, aga olen pidevalt nutnud ja kurvastanud. Ma tean, et elu ei ole sageli aus ja õiglane, aga ma kohe mitte ei taha mõista, miks meile selline raske ja kurb saatus on õlule pandud.
Tahaks loota ja uskuda, aga millegipärast on usk ja lootus mind väga kergelt maha jätnud. Olen ammu kogenud, et imed minuga ei juhtu ja midagi ei tule kergelt. Kõik saavutatakse vaid raske töö ja tõelise pingutusega.
Ma palun mõtetes iga päev ja iga tund seda väikest pisikest enda sees, et ta kasvaks tugevaks ning teeks meile rõõmu ning tooks meie hinge taas rahu. Aga mu sisemine tunne ütleb, et ta läheb oma teed. Ja jätab meid südamevaluga igatsema seda mis meil oleks võinud olla.
Kas ma annan juba alla? Kas usk on jätnud mind maha? Kas lootus on kustunud?
Ei, on hetki kus ma nii tugevalt usun ja loodan, aga hetkel, keset unetut ja murelikke öömõtteid on raske olla optimistlik, sest sellel teekonnal ei ole miski läinud nii nagu meie seda tahame.
Ok, see viimane jääkarupoiste tsükkel oli meile üllatus ja ime. Ma ei saa salata seda.
Täna öösel olen ma kurb ning mul on hirm...

MUL ON SALADUS

Uskumatu, aga tõsi!
Mul oli kodus kasutamata rasedustest. Ja ma ei teagi mis vägi mind 5 päeva peale siirdamist seda kasutama ajas, aga seda ma tegin. Ega ma seal kohe midagi ei näinudki. Alles kuidagi hiljem oli seal vaid kergelt aimatav triibuke. Nii õrn, et arvasin selle oleva lihtsalt silmapette.
Siis hakkas mu keha teistmoodi tundma. Ja 6 päeva peale siirdamist oli mul olemas päris kokreetne triip. Aga selle asemel, et olla rõõmus, tõi murepilve väike määrimine.
8 päeva peale siirdamist käisin veretesti tegemas ja beta oli 67. Kordustesti lähen tegema laupäeva hommikul.
Ja tänaseks on kõik tunnused hajunud ning loomulikult tekitab see minus paanikat.
Seda enam, et eelmine ja minu ainuke raseduse kogemus lõppes kohe peale esimest betat, mil oli selge, et see pidama ei jää, sest beta oli nii madal.

Kuidas tahaks olla muretult rõõmus ja mõelda juba beebi toa peale ning heietada mõtteid nimedest, aga lihtsalt see 48 kuud ootust ja pettumust on teinud mind ettevaatlikuks. Ühelt poolt mu hing ja süda hõiskab, aga teisalt on tohutu kartus, et see õnne võetakse mult varasti ära.
Vaatamata kartusele olen ma siiski nii õnnelik, et mul on selline saladus kanda!

KOLMIKUTE ASEMEL KAKSIKUD

Meie kolmest embrüost sai kaks embrüot. Siirdamine läks väga hästi.
Saime oma "kaksikutest" pildi kaasa ning nad näevad tõesti väga ilusad välja. Ma tõesti loodan, et see ei jää ainukeseks pildiks meie bioloogilistest lastest.
Hetkel olen täis optimismi ning hirmu- ja kartusetunded pole mind veel oma valdusesse suutnud haarata. 8 päeva ootamist.
Ootan ja loodan positiivset lahendust!

OTSIN SIND

Ma otsisin sind unest, otsisin mõtetest, otsisin kujutlusmaailmast. Ja ma leidsin su üles oma mõtete tagahoovist. Korraga tulid mu juurde. Pisike ja kirtsus ja täitsa oma. Kuidas oleks tahtnud sind sülle haarata, enda lähedal hoida!
Täna öösel nägin und. Nägin, et mu testil oli 2 triipu. Ma pole kunagi enne asjade sellist lahendust näinud.
Ma otsisin ja leidsin.
Nüüd jääb üle vaid oodata.
Täna on siirdamise päev.

Lootus ei sure

Mida ma tunnen viimase lootuse eelõhtul? Mida ma mõtlen viimasel sirgel?

Naljakas, kuigi seljataga on 4 aastat kuust kuuse pettumust, ei sega see mind viimase minutini lootmast. Lootus ei sure! See on aidanud edasi minna!
Aga ma ei saa eitada seda, et mu süda on purunemas. Hing on haige ja kurb. Mõte on tuhm. Mind saadab lootus, mida varjuna saadab kartus ja mure.

Olen nüüd estrace'i söönud ma ei teagi mitu päeva. See aitab mul nö. kasvatada lining'ut, mis on mul peaaegu 12. Mis iganes see siis tähendab. Arstid tahavad näha vähemalt 8. Alustasin eile õhtul ka progesterone'i süstidega. Ja seekord 2cc. Ma tõesti loodan, et nõelumine tasub ära!

Meil on külmutuses 2 balstotsüsti, mil hindeks A- ja üks varases eas blasto, millele hinnet ei ole veel antud. Loodan, et nad ilusti sulatamisprotsessile vastu peavad.

Viimase lootuse eelõhtul olen ma täis lootust.

Unistused täituvad? Unistused täituvad!

Kui sageli ma unistan sellest päevast, kui näen kahte triipu. Ma kujutlen tihti, kuidas ma Mr. X'ile sellest teatan. Ma mängin mõtetega, kuidas ja kuna teised sellest teada saavad. Kui sageli ma loodan, et sellest ühest hetkest algab midagi täiesti uut. Ma ei jõua oodata momenti, mil lõpuks me saakime jagada oma armastust selle pisikese kallikesega.
Ma unistan. Sageli. Ma loodan. Tihti.

Neil päevil mõtlen ma segeli me kolmele jääkarupoisule. Taas on hing täis ootust ja lootust. Aga teisalt on see meie viimane katse. Viimane lootus. Mu hing härdub, kui mõtlen nendele pisikestele embrüodele, mis kuskil külmutuses puhkavad. Ma ei jõua ära oodata, kuniks nad oma emme üska tulevad!

See on meie viimane katse. Ma olen väsinud olemast alati nö. üks samm maas. Iga ebaõnnestunud katse tekitab uusi mõtteid, suundi - äkki peaks tegema nii, ehk peab tegema selle testi, võibolla operatsioon aitaks. Alati on midagi!
Ma tahan olla kohal. Tahan, et ei oleks enam mingeid keerdkäike. Tahan ise olla oma tee juht.
Tahaks loota, et see katse õnnestub! Kui ei, siis algab lapsendamise pikk kadalip...

Aga unistused täituvad kui kõvasti soovida? Ma soovin nii kõvasti! Võibolla peab veel kõvemini soovima?
Jääkarupoisid, me tõesti ootame teid koju!!!

EMOTSIONAALNE PÄEV

Mul oli tõenäoliselt tsüst, järelejäänud munarakk IVF'i tsüklist. Seepärast ka päevad ei hakanud, ega hakanud. Ei tea, kui kaua ma oleks venitanud nendega, aga nõelravi arst andis mulle mingi tee segu juua ning pani nõelu just õigetesse kohtadesse ning lõpuks 15 päevase hilinemisega päevad kohal olidki.
Helistasin kliinikusse, et panna kinni opi aeg. Pidin tegema [hysteroscopy], aga tuli välja, et see maksab päris palju ning me lihtsalt ei saa seda lubada. Kuskile peab panema piiri.

Kuskil jääkapis katseklaasis on kolm meie embrüot. Meie kolm väikest imet. Meie kolm viimast lootust! Viimast lootust.
Me oleme käinud läbi pika teekonna ja oleme jõudnud sellega viimasesse peatuspunkti, enne lõplikku finishit. Unistan õnnelikust lõpust! Loodan, et juhtub ime ning sellel teekonnal saab tõesti olema õnnelik lõpp.

Mu süda härdub, kui mõtlen meie pisikestele jääkarudele. Veel on nad meie! Ja tahan, et nad jääksid igavesti meie omadeks! Meie elu imedeks!

Ees on ootamas emotsionaalne kuu!

KUI SA VAID TEAKSID...

Ma tean seda ka ise, et minuga on praegu väga raske läbi käia. Ma tean, et see nelja viimase aasta teekond on mind täielikult muutnud. Ma tean, et sageli olen ma vihane ja "mõru". Ma tean, et juba ammu pole ma naernud südamest nagu ma tegin seda aastaid tagasi. Ma tean, et ma lükkan oma sõpru kaugemale. Ma tean seda kõike, aga ma ei oska ennasta aidata!

AGA...
Kas sa ka tead, kui kosutav oleks kuulda, et Kõik saab korda!, kui ma taas olen peatäie nutnud.
Kui sa vaid teaksid, et nii tervendav oleks kuulda, et hoolid minust... neil hetkeil, kui kogu maailm tundub olevat minu vastu!
Kas sa ikka tead, et kuigi sa ei taha oma pärimistega mulle haiget teha, oleks nii kosutav kuulda Kuidas läheb?, sest mõnikord... ok, väga sageli tunnen ma end väga üksikuna.
Kas sa tead, et sinu siiras naeratus aitab vähendada valu?
Kas tead, et kuigi ma ei suuda viimasel ajal südamest naerda, ei tähenda seda, et ma ei taha näha teisi inimesi naermas!
Kas ka tead, et kuigi ma olen surmahirmus selle ees, et äkki mu elu ei lähe nii nagu ma olen lootnud, ei vähenda see minu soovi olla kursis sinu eluga.
Kas sa tead, et kellegiga koos nutt lõpeb tavaliselt naeruga?
Kas tead, et probleemi ignoreerimine ei tee probleemi olematuks ning ma tõesti loeks palju, kui sa seda aksepteeriksid ilma valusaid soovitusi tegemata!
Kas sa ikka tead, et üks tähtsaim asi, mis ma sellel teekonnal olen õppinud on see, et sõbrad kes sellel teekonnal nii minu vihmas kui päikses mulle truuks jäävad, on kulda väärt?

Kui sa vaid teadkis, kui üksikuna ma end sageli tunnen! Ma ei oska ennast aidata!

HEAD UUT! UUS LOOTUS!

Head uut aastat!

2009 ei olnud kõige parem aasta. Aga nagu ikka igas aastas oli ka siin paremaid ja halvemaid hetki. See oli oluline aasta. IVF'i aasta. IVF, mis oleks pidanud lõppema õnnelikult. IVF, mis oleks pidanud tooma meile lõpuks selle teekonna lõpliku lahenduse!
Seda ei tulnud... Kurbus, viha, tigedus, kadedus, pahameel, pettumine! Ma tahaks loota, et see kõik jäi sinna vanasse aastasse!

Nüüd on 2010. Number tundub nii ilus ja elujõuline. Just selline paljulubav! Kunagi ei kao ju lootus! Ta võib hetkeks küll kaduda, kuid ikka on mus jõudu, et see taas üles leida ning taas loota ja uskuda!