Ma olen täna 9 nädalat rase. Veel. Ma tahaks, et see kestaks kaua. Veel 30 nädalat.
Vahepealsed nädalad on olnud emotsionaalsed. Iganädalased ultrahelid. Vahepeal oli isegi lootust.
Aga see lootus oli põhjustatuna tõenäoliselt erinevate arstide erinevast mõõtmistehnikast ning heast kujutlusvõimest (üks arst nagu nägi midagi südametöö sarnast). Ning olime jälle pandud ootama.
Nii see aeg on veninud. Ühelt poolt on tuimus. Teisalt on kurbus ja veel rohkem kurbust. Täna hommikul tunnen ma ennast veel eriti kehvasti (hormoonid tekitavad paha olemist) ning mu tuju on tõeliselt õnnetu.
Esmaspäeval lõpetasin progesteroni süstimise ning estrace ja medroli tabletid. Nüüd ootan (ei oota) lõppu.
Miks meilt on võetud võimalus olla õnnelik? Millega oleme selle vintsutuse ära teeninud?
Vahepealsed nädalad on olnud emotsionaalsed. Iganädalased ultrahelid. Vahepeal oli isegi lootust.
Aga see lootus oli põhjustatuna tõenäoliselt erinevate arstide erinevast mõõtmistehnikast ning heast kujutlusvõimest (üks arst nagu nägi midagi südametöö sarnast). Ning olime jälle pandud ootama.
Nii see aeg on veninud. Ühelt poolt on tuimus. Teisalt on kurbus ja veel rohkem kurbust. Täna hommikul tunnen ma ennast veel eriti kehvasti (hormoonid tekitavad paha olemist) ning mu tuju on tõeliselt õnnetu.
Esmaspäeval lõpetasin progesteroni süstimise ning estrace ja medroli tabletid. Nüüd ootan (ei oota) lõppu.
Miks meilt on võetud võimalus olla õnnelik? Millega oleme selle vintsutuse ära teeninud?
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar