BYE-BYE, BABY!

Eile, pühapäeval tundsin paari tugevat krampi alakõhus. Teadsin, et lõpp on lähedal.
Õhtul magama minnes teadsin, et öö tuleb raske. Algasid tugevamad krambid ning kerge määrimine. Keskööl jäin magama paariks tunniks ja sellega mu selle öö uni piirdus.
Võtsin mingi kangema valuvaigisti, aga see ei toiminud absoluutselt. Ainuke asi mis mu olemist natukenegi leevendas oli soojakott. Ma hingasin sellest valust läbi. Paar esimest tundi olid kõige hirmsamad, sest siis oli verejooks väga tugev ning ehmusin, sest paar korda oli tunne nagu sisikond lupsaks must välja.
Ma olin kurb ja hirmul.
Bye-bye, baby!
Ma arvan, et tegelikkus ei ole minuni veel jõudnud. Hetkel on minus hoopis mingi imelik rahulolu, et sellele keerulisele loole saabus lõpp ning ma saan edasi liikuda.
Ja minule annab nii palju jõudu teadmine, et pisike inglike on meid taevast ülevalalt kaemas.
Me pisike ime! Oled meile väga tähtis!