UUS OOTUS JA LOOTUS..... UUS KARTUS

Ma ootan last!
Beta numbrid olid normaalsed.
Aga nüüd on see hull ootus kaks nädalt, kuniks ultrahelis südamelööke saab näha.
Ma olen suutnud olla õnnelik ja rõõmus. Ma olen suutnud jätta pabistamise ja hirmu tahaplaanile ning olen olnud võimeline olnud nautima seda mis mul praegu on!

Aga millegipärast alates eilsest kriibib minu sees see vana tuttav kartus, mis võtab minus vastu minu tahtmist võimust.
Ma tahan näha ja kuulda nn. märke, et kõik on korras. Olgu see unenägu või siis kellegi toetav sõna, olgu see mu oma keha või mõistus.
Ma tahan kindlust, vajan seda, et olla jätkuvalt optimistlik!

MA HOIAN MEILE PÖIALT...

Inimene harjub kõigega... öeldakse.
Nii olen ka mina harjunud arstikäikudega, oma jalgu ilma igasuguse valehäbita laiali ajama; olen harjunud uuesti lootma ja unistama.
Üks on kindel, mida aeg edasi, seda kergem on pettumustega toime tulla. Tean ja tunnen juba ennast ja tean, kuidas ma reageerin.

Uus samm on kätte tulnud nii kähku. Teisipäeval on päev, mis algab taas uus ootus ja lootus. Suvi on olnud kiire ja seetõttu pole mul eriti aega olnud mõelda ja ennast närvi ajada.
Ma hoian meile pöialt...

Leidsin ka väga hea artikli, milles on nii täpselt kirjeldatud seda mida lastest unistav naine tunneb ja mida pere ja sõbrad peaksid selles situatsioonis tegema. Kliki siia!