esmaspäev, 25. jaanuar 2010

EMOTSIONAALNE PÄEV

Mul oli tõenäoliselt tsüst, järelejäänud munarakk IVF'i tsüklist. Seepärast ka päevad ei hakanud, ega hakanud. Ei tea, kui kaua ma oleks venitanud nendega, aga nõelravi arst andis mulle mingi tee segu juua ning pani nõelu just õigetesse kohtadesse ning lõpuks 15 päevase hilinemisega päevad kohal olidki.
Helistasin kliinikusse, et panna kinni opi aeg. Pidin tegema [hysteroscopy], aga tuli välja, et see maksab päris palju ning me lihtsalt ei saa seda lubada. Kuskile peab panema piiri.

Kuskil jääkapis katseklaasis on kolm meie embrüot. Meie kolm väikest imet. Meie kolm viimast lootust! Viimast lootust.
Me oleme käinud läbi pika teekonna ja oleme jõudnud sellega viimasesse peatuspunkti, enne lõplikku finishit. Unistan õnnelikust lõpust! Loodan, et juhtub ime ning sellel teekonnal saab tõesti olema õnnelik lõpp.

Mu süda härdub, kui mõtlen meie pisikestele jääkarudele. Veel on nad meie! Ja tahan, et nad jääksid igavesti meie omadeks! Meie elu imedeks!

Ees on ootamas emotsionaalne kuu!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar