Uni jääb unistuseks

Vähemalt see beebi osa.
Laupäeval tuli külla Spot. Ma imestan, sest süstin ju progesterone'i. Kuidas nii?
Täna on beta.
Ma ei taha üldse minna. Ma ei taha saada kurba kõne arstilt.
Kummalisel kombel loodan ma pimesi veel imele ning arvan, et keegi teeb minuga julma nalja. Veel on minus jõudu, et loota läbi kurbuse pisarate.

Miks? Miks on kõik nii? Miks keegi arvab, et ma olen nii tugev, et suudan järjekordse emotsioonide virr-varriga toime tulla!

Viljatus on vaid tugevatele inimestele ja peredele. Ma olen olnud tugev. Aga ma tõesti enam ei jaksa. Mul pole enam jõudu, et võtta vastu veel üks kurb uudis.