Nii kurb, kui see ka ei ole, olen ma ennast sõpradest eemaldanud. Ma ei oska enam vestlustki üleval hoida - suures kartuses, et äkki keegi küsib mu käest midagi ning mina ei taha sellest rääkida.
See ei ole alati nii olnud. Mingi hetk ma päris avalikult teadvustsin kõigile, et jah, meil on lastetegu käsil ning see ei lähe just kõige paremini. Ja kui keegi veel edasi uuris, olin lahkelt nõus lähemalt seletama.
Mis siis juhtus? Miks ma seda enam ei tee?
Kõige raskem oli see, kui ma pidin kõigile optimistlikele kaasaelajatele teatama meie järjekordsest ebaõnnest. Vähe sellest, et ma ennast "alt vedasin", valmistasin pettumuse ka teistele. Vähemalt nii ma tundsin!
Siis hakkasingi salatsema ja endale kõike hoidma.
Kui keegi küsiski, et kuidas läheb, siis vastasin kiiruga, et normaalselt ning muutsin koheselt teemat.
Enam keegi ei küsi!
Mina, kes ma olen alati olnud sõbra-aldis ja alati midagi organiseerimas, olen ühtäkki jäänud koduseks, vaikseks, kinniseks. Tunnen end üksikuna, kuid see on mu enda valik.
Viimases meeleheites lõpuks (õnneks) hakkasin ma otsima nö. väljundit oma valulikule hingele. Kontakteerusin ühe naiste tugigrupiga, kellel on just samad probleemid.
Esimene kohtumine on seljataga ja oh, kuis mul on kergem! Kokku oli seal 7 naist, kellel samasugused jutud, kogemused, tunded. Missugune vabanemine oli seal rääkida asjadest, millest pole ma pikemat aega kõvasti tahtnud rääkida.
Vabanemine, kergem olemine! Kõik tundub isegi nagu helgem ja rõõmsam... täna!
See ei ole alati nii olnud. Mingi hetk ma päris avalikult teadvustsin kõigile, et jah, meil on lastetegu käsil ning see ei lähe just kõige paremini. Ja kui keegi veel edasi uuris, olin lahkelt nõus lähemalt seletama.
Mis siis juhtus? Miks ma seda enam ei tee?
Kõige raskem oli see, kui ma pidin kõigile optimistlikele kaasaelajatele teatama meie järjekordsest ebaõnnest. Vähe sellest, et ma ennast "alt vedasin", valmistasin pettumuse ka teistele. Vähemalt nii ma tundsin!
Siis hakkasingi salatsema ja endale kõike hoidma.
Kui keegi küsiski, et kuidas läheb, siis vastasin kiiruga, et normaalselt ning muutsin koheselt teemat.
Enam keegi ei küsi!
Mina, kes ma olen alati olnud sõbra-aldis ja alati midagi organiseerimas, olen ühtäkki jäänud koduseks, vaikseks, kinniseks. Tunnen end üksikuna, kuid see on mu enda valik.
Viimases meeleheites lõpuks (õnneks) hakkasin ma otsima nö. väljundit oma valulikule hingele. Kontakteerusin ühe naiste tugigrupiga, kellel on just samad probleemid.
Esimene kohtumine on seljataga ja oh, kuis mul on kergem! Kokku oli seal 7 naist, kellel samasugused jutud, kogemused, tunded. Missugune vabanemine oli seal rääkida asjadest, millest pole ma pikemat aega kõvasti tahtnud rääkida.
Vabanemine, kergem olemine! Kõik tundub isegi nagu helgem ja rõõmsam... täna!
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar