Seekord on kõik tunded ja mõtted tegelikult kuidagi teistsugused. See on teistmoodi positiivsus, teistsugune heaolu. On lootus, on ootus, on optimism, on positiivsus. On usk.
Kuskil kaugelt alateadvusest koputab mulle õlale alati muretsev mina, tahtes mulle vägisi meelde tuletada, et ma peaksin olema ettevaatlikum oma optimismiga... et mis siis kui tuleb suur pettumine!
Aga see ongi seekord teistmoodi. Ma ei kuula seda koguaeg ajas etteruttavat mind. Ei hooli ma seekord sellest minast kes alati teab kus ta tahab järgmisena olla, mida kaasa võtab, mida järgmise sammuna tegema peab. Ma olen siin, just nüüd ja praegu, õnnelik teadmisest, et ma suudan oma murelikule alateadvuse minale viisakalt öelda, et tule siis kui sul on põhjust! Praegu olen ma õnnelik ja rahul. Õnnelik selle üle, et mul on nii hea olla!
Ja hetkel pole hormoonid suurt midagi mulle ja mu tujule teinud ning olen rahul sellega, et süstida polegi nii hull.
Just selles ongi selle pika teekonna rõõm ja õnn, et õpid ennast rohkem tundma. Vähemalt teeb see minu elu rikkamaks, paremaks.
Üleeile käisin arstil. Kaks nädalat lupronit seljataga ning oli vaja üle vaadata, ega mul mingeid tsüste ei ole. Samuti võeti mul taas veeniverd, et vaadata kas mu estrogeni tase on õige. Teisipäeval alustasin nn. stimulaatoritega. Need on sellised hormoonid, mis nüüd hakkavad mu munarakke kasvatama. Mitte üks, nagu tavaliselt, vaid ikka 10 ja võibolla 20.
Õhtune süstimine on päris suur ettevõtmine. Kõigepealt väike suts lupronit ja siis stimmid. Alguses arsti soovituse järgi pidin mõlemat, nii menopuri ja follistimi eraldi süstima, aga sain loa arstilt need kaks kokku panna. Aga see täielik tsolgutamine: Kõigepealt lahusti ühte menopuri purki, siis võtan välja selle segu ja lasen selle teise menopuri purgikesse. Seejärel lisan sellele follistimi. Võtan selle kogu lahuse tagasi süstlasse. Vahetan suure nõela väikse vastu ning taas surakas kõhtu. Siin alloleval pildil on siis kogu mu õhtune laboratoorium. Süstlaid on kaks ning süstla otsikuid pean samuti mitu korda vahetama.
Kuskil kaugelt alateadvusest koputab mulle õlale alati muretsev mina, tahtes mulle vägisi meelde tuletada, et ma peaksin olema ettevaatlikum oma optimismiga... et mis siis kui tuleb suur pettumine!
Aga see ongi seekord teistmoodi. Ma ei kuula seda koguaeg ajas etteruttavat mind. Ei hooli ma seekord sellest minast kes alati teab kus ta tahab järgmisena olla, mida kaasa võtab, mida järgmise sammuna tegema peab. Ma olen siin, just nüüd ja praegu, õnnelik teadmisest, et ma suudan oma murelikule alateadvuse minale viisakalt öelda, et tule siis kui sul on põhjust! Praegu olen ma õnnelik ja rahul. Õnnelik selle üle, et mul on nii hea olla!
Ja hetkel pole hormoonid suurt midagi mulle ja mu tujule teinud ning olen rahul sellega, et süstida polegi nii hull.
Just selles ongi selle pika teekonna rõõm ja õnn, et õpid ennast rohkem tundma. Vähemalt teeb see minu elu rikkamaks, paremaks.
Üleeile käisin arstil. Kaks nädalat lupronit seljataga ning oli vaja üle vaadata, ega mul mingeid tsüste ei ole. Samuti võeti mul taas veeniverd, et vaadata kas mu estrogeni tase on õige. Teisipäeval alustasin nn. stimulaatoritega. Need on sellised hormoonid, mis nüüd hakkavad mu munarakke kasvatama. Mitte üks, nagu tavaliselt, vaid ikka 10 ja võibolla 20.
Õhtune süstimine on päris suur ettevõtmine. Kõigepealt väike suts lupronit ja siis stimmid. Alguses arsti soovituse järgi pidin mõlemat, nii menopuri ja follistimi eraldi süstima, aga sain loa arstilt need kaks kokku panna. Aga see täielik tsolgutamine: Kõigepealt lahusti ühte menopuri purki, siis võtan välja selle segu ja lasen selle teise menopuri purgikesse. Seejärel lisan sellele follistimi. Võtan selle kogu lahuse tagasi süstlasse. Vahetan suure nõela väikse vastu ning taas surakas kõhtu. Siin alloleval pildil on siis kogu mu õhtune laboratoorium. Süstlaid on kaks ning süstla otsikuid pean samuti mitu korda vahetama.
Uus arstikülastus on laupäeva hommikul. Siis on juba näha, kuidas ma nendele rohtudele olen reageeriund, ning saab hakata mammusid juba lugema. Eelolevasse nädalasse mahub vähemalt 4 arstikülastust ning tõenäoliselt laupäevane punktsioon, mis siis tähendab munarakkude eemaldamist. Mida see täpselt endast kujutab, ma ei teagi. Mingi uimastus tehakse ning tõenäoliselt olen enamuse nädalavahetusest siis voodirezhiimil, taking easy. Umbes täpselt siirdamiseks läheb (seda lootuses, et meil kasvavad ilusad embrüod) tõenäoliselt esmaspäeval. Ja siis pean vähemalt 2 päeva voodis rahulikult olema.
Postitused
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar