Järelmõtted

Olen teile korduvalt kinnitanud, et ma olen ok. Tegelikult olen aga kõikunud natuke igal pool. Enamasti olen ma olukorraga leppinud, kuid vahel haamerdab mu peas: miks?, kuis nii?, aga miks ikkagi?

Olen eelistanud olla omaette, sest ma ei tea kuidas ma võin reageerida kaastundele näost näkku, või telefonis rääkides. Kuid tänan kõiki, kes on selleks katset teinud ning see kõik on olnud omamoodi edasiviiv jõud. Võibolla kulub veel mõni tund, võibolla päevake, kui suudan kogu südamest taas uskuda ja loota. See hetk ei ole kaugel! Ma olen kurbuseks liiga tugev.

Kui mina olin laupäevaks täiesti küps ja ette valmistatud vastu võtma negatiivset uudist, siis mr. X uskus kuni lõpuni ning tema kurb reageering lausa ehmatas mind. Tavaliselt on tema see, kes alati oma armsa naeratusega asjale seletuse ja tähenduse annab, mis sündmused perspektiivi paneb ning on sellega alati õiglane, aga ka lohutav. Tal lõi üles väikese palaviku ning magas enamuse pühapäevast ning terve esmaspäeva. Kurbuse stress, mis muud. Õnneks on ta nüüd ok.

Ma olen siiamaani uskunud, et see ootus on olnud pikk teatud põhjustel. Võibolla sellepärast, et ma pidin ise kasvama, valmis saama? Ja rida neid teisi asju. Aga seekord ma tõesti tundsin, et kõik on valmis. Me oleme kohal.

Ma olen endaga teinud niipalju tööd ja tundsin, et ma olen leidnud endas elementaarse tasakaalu. Ja tegelikult olengi! Nüüd on lihtsalt kõik vaid aja küsimus. Tean, et see ebaõnnestumine oli vaid samm lähemale meie eesmärgile.

Ma ei tea, miks ma sageli seostan ebaõnne sellega, et midagi on minuga valesti! Ja kõik see on mulle karistuseks ja selle tõttu on mul koguaeg vaja end täiustada, midagi püüelda. Olen end liiga palju piitusutanud. Aga nüüd on sellega lõpp! Ma tunnen, et ma olen valmis ja mul ei ole endale mitte midagi endale lisada. Minus on hea rahulolu.

Mõnikord oleks palju kergem, kui elujuhtumid tuleksid koos nö. juhistega. Näiteks: Mida teha olukorras, kui kaotad töökoha; mida teha, kui satud avariisse; mida teha, kui beebi ei tule ja kuidas lohutada inimest, kelle lootused taas kord purunesid.

See kergendaks nii mõnegi elusituatsiooni, kuid ma ei taha endalt võtta ära seda iseavastamise ja -kasvamise protsessi.

Üks on selge. Paigale püsima ma ei jää. Ma liigun edasi ja tulevikku!

Mõtlesin tükk aega, kas ma peaksin jätkama ning siin sellest kõigest kirjutama. Fakt on, et oma kartuste, kõhkluste, võitude ja kurbuse ülestähendamisest oli mulle palju kasu, siis ehk püüan sellega vastavalt enese soovidele ja vajadusele ka jätkata.

Ma arvan, et vaatamata sellele kurbusele mis mind ikkagi hetkel natuke valdab, olen ma üks ääretult õnnelik inimene! Kui miskit läheb kehvasti, siis kipume hädaldama: miks?, miks just mina? Kui me oleme õnnelikud, siis imetleme harva, et miks just mina, millega olen selle ära teeninud?

Ja mul ei jäägi muud imestada, et kuis mina olen nii õnnelik ja tugev inimene? Miks just mina? Millega olen selle ära teeninud?