pühapäev, 29. november 2009

Tähtsad verstapotid

Esmaspäeval, 23. novembril oli meie punktsioon. Hea oli minna vastu sellele tähtsale protseduurile, kui on kogemus seljataga.
Tuimestusarst aitas kohe mõnusa olemise luua. Uuris ja küsis ning oli üllatunud, et miskit eelmine kord ei juhtunud. Ja kohe hästi siiralt.
Tükk aega kulus sellele, et saada korralikku veeni kätte. Aga kui sai, siis läks kõik kärmesti. Kui ärkasin, siis mulle vist öeldi kui palju foliikule, aga mitte ei pannud tähale. See number tundus kuidagi nii teisejärguline.
Kokku korjati 12 muna :)
Pärast seda magasin terve päeva!

Valmistusime vaimselt end Tänupüha siirdamisele. Aga siis tuli teade, et 3. päeva siirdamise asemel tehakse hoopis 4. päeva siirdamine. See oli ok, sest originaalselt arst rõhuski kas 4. või 5. päeva siirdamisele.
Reede varahommikul, 27. novembril olime platsis. Mulle mõjus valium tõsiselt seekord ning arst ütles, et väga hea, sest siis on emakas ja -kael just ilust lõdvalt ja nii nagu tema eelistab.
Ahjaa, viljastus 8 ning arst ütles, et embrüodega meil probleeme ei ole. Ja ka seekord läks siirdamine kenasti ning sujuvalt. Eelmine kord oli tal raskusi selle mis iganes asja sisse juhtimiseks. Ta ütles, et punktsioonil oli ta natuke selleks ette valmistanud ja emakat "dialated".

Arst ütles, et kõik sujus suurepäraselt. Siirdati 4 väga ilusat embrüot.
Nüüd ma siin laman juba 2 päeva. Mõttes palun ei tea keda või mida, et juhtuks ime ning saaksime rõõmustada ning nautida seda mida oleme 4 aastat oodanud.

Et suudaksin olla positiivne. Nii raske on. Raske. Kardan. Ma ei taha läbi elada taas seda kurbust ja pettumust. Ma ei taha! Seekord ma lepin vaid ainult õnneliku lõpuga.

Soovin õnnelikku lõppu!!!! Saagu meie unistus teoks!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar