Uni

Täna öösel nägin ma und. Üle hulga aja.
Õhtul kui sulgesin silmad, siis minu silme ette ilmus nii selgelt 3 väikest beebit. Kõik olid nii sisse mässitud. Ma vaatasin neid lähemalt ning lugesin üle, et mitu siis neid on. Neid oli kolm!
Öösel nägin unes oma embryologist'i. Ning siis nägin unes imeilusat, vaikset ja rahulikku ojakest, kus oli palju siledaid kivikesi.

Tähtsad verstapotid

Esmaspäeval, 23. novembril oli meie punktsioon. Hea oli minna vastu sellele tähtsale protseduurile, kui on kogemus seljataga.
Tuimestusarst aitas kohe mõnusa olemise luua. Uuris ja küsis ning oli üllatunud, et miskit eelmine kord ei juhtunud. Ja kohe hästi siiralt.
Tükk aega kulus sellele, et saada korralikku veeni kätte. Aga kui sai, siis läks kõik kärmesti. Kui ärkasin, siis mulle vist öeldi kui palju foliikule, aga mitte ei pannud tähale. See number tundus kuidagi nii teisejärguline.
Kokku korjati 12 muna :)
Pärast seda magasin terve päeva!

Valmistusime vaimselt end Tänupüha siirdamisele. Aga siis tuli teade, et 3. päeva siirdamise asemel tehakse hoopis 4. päeva siirdamine. See oli ok, sest originaalselt arst rõhuski kas 4. või 5. päeva siirdamisele.
Reede varahommikul, 27. novembril olime platsis. Mulle mõjus valium tõsiselt seekord ning arst ütles, et väga hea, sest siis on emakas ja -kael just ilust lõdvalt ja nii nagu tema eelistab.
Ahjaa, viljastus 8 ning arst ütles, et embrüodega meil probleeme ei ole. Ja ka seekord läks siirdamine kenasti ning sujuvalt. Eelmine kord oli tal raskusi selle mis iganes asja sisse juhtimiseks. Ta ütles, et punktsioonil oli ta natuke selleks ette valmistanud ja emakat "dialated".

Arst ütles, et kõik sujus suurepäraselt. Siirdati 4 väga ilusat embrüot.
Nüüd ma siin laman juba 2 päeva. Mõttes palun ei tea keda või mida, et juhtuks ime ning saaksime rõõmustada ning nautida seda mida oleme 4 aastat oodanud.

Et suudaksin olla positiivne. Nii raske on. Raske. Kardan. Ma ei taha läbi elada taas seda kurbust ja pettumust. Ma ei taha! Seekord ma lepin vaid ainult õnneliku lõpuga.

Soovin õnnelikku lõppu!!!! Saagu meie unistus teoks!

Ma kardan

Paar viimased päeva olen ma hirmu täis. See on nii domineeriv, et vaatamata mu suurtele püüetele ei suuda ma sellest hirmuringist välja rebida.
Tahan olla positiivne ning uskuda-loota!
Selle asemel on domineerimas hoopis hirm ja kartus.
Ma ei saa lahti neist tundeist ja mälestustest, mis kaasnevad tsükli mitte nii õnneliku lõpuga. Nimetage seda ebaõnnestumiseks.

Kõik oli imeline. Veel mõned päevad tagasi. Isegi mu väsitav töökiirus näis vaid positiivsena, see aitas ajal kiiresti minna. Kiirus on ka praegu, kuid selle pole enam midagi head.

Täna on punktsioonipäev. Läheb munadejahiks! Ootan korralikku saaki. Ehk see teeb mu meeled heaks. Ja aitab lootusepäikesel paista.

Mis sellel puhul soovitaksegi? Kivi kotti! Munad kotti!

Üllatus postkastis

Ma polnud mitu päeva postkasti kontrollinud. Kui täna hommikul lõpuks selleni jõudsin, siis selle tavalise reklaamipahna sees oli miskit, mis mu tähelepanu koheselt võitis.
Väike postipakk.
Minule?
Saatja nimi ja aadress... täiesti tundmata.
Mõtlesin kähku, et kas olen internetist miskit tellinud. Ei ole.
Minule, kas tõesti?
Ahnelt rebisin karbi lahti, kuigi oleks pidanud lahkuma - tööle.
Karbis oli kujuke ja väike kirjake.
See oli mu sõbranna tuttavalt, kes on ise läbi käinud sama tee. Keegi oli temale selle nö. viljakuse kuju andnud tema IVF tsükli ajal. Ja nagu aru sain, oli see talle suureks toeks ja ka õnneallikaks. Ning tulemus oli positiivne.

Lugesin läbi selle ilusa kirjakese ning mu silmi täitsid pisarad. Ma olen saanud heategusid tunda, kuid seda ikka tuttavate poolt. Aga et keegi võõras võttis vaevaks ja hetkeks heasoovlikult mõtles mulle ja tegutses vastavalt - see on midagi erilist ja esmakordset.

Sellel kujul on nüüd omamoodi jõud. Ma tunnetan selle erilisust ja usun selle võlujõudu!
See kujuke jõudis minuni nii õigel ajal.
Kõigel on kõigega seos.
Ma olen nii tänulik sellele heale tundmatule, kes minu ellu tõi korraga niipalju õnne, rahu ja lootust!
Midagi erilist juhutub siit edasi...

Uuele katsele

Uus tsükkel on juba tükk aega tagasi alanud, kuid ma pole sellest palju rääkinud ja kirjutanud. Üheks põhjuseks on kiirus. Teiseks see, et ma pole kindel, kas ma tahan teisi sellele "reisile" kaasa võtta.
Töö- ja elutempo hetkel peavad minu üle hetkel päris head "vahti" ning kõik kulgeb hetkel lendleva kergusega.
Kus ma siis praegu oma tüskliga olen?
Alustasin luproniga 21. oktoobril.
12. novembrist stimmin. Kogus on sama, mis eelmine kord.
Kui neljapäeval oma baseline'i vastuvõtule läksin, siis arst kiitis kõvasti vasakut poolt ning luges vähemalt 10 munaraku algekest, mis olid moodustanud imeilusa lillekese minu vasakpoolses munasarjas.
Parem pool võttis teda aga ohkima, sest seal oli ilmatuma suur tsüst. Aga ta tõmbas selle vedelikust tühjaks (uskuge mind, sealt tuli umbes klaasitäis vedelikku) ning loodan, et asjad on korras sellega. Eks homme näe, sest lähen mune loendama.
Ideaalis oleks nii:
Reede õhtul teen HCG süsti.
Pühapäeval on munade korjamine ning tänupühade reedel on mul 5-päevane siirdamine.
Aga eks näis....

Ja elu läheb edasi... samm sammu haaval

Elu on olnud kiire. Töökoormus on tavaliselst suurem ja nädalavahetused on liiga tihedad. Kuid ei kurda!

Meeleolud on mul päris kenad ja optimistlikud. Vahel olen kurb ka, aga … Siht on nii silme ees ja eesmärk teada ning tean, et selle tee lõpus on ka loodetud tulemus! Kõik on nii käegakatsutavas kauguses ning ainult aja ja hetke küsimus. On jäänud vaid mõned sammud astuda.

Nädalapäevad tagasi käisin järelkonsultatsioonis ning arst oli üllatunud mind nähes. Tema oli täiesti kindel, et järgmine kord kui kohtume, on vaid häid uudiseid. Ta vaatas üle märkmed ja tsükli käigu ning ütles, et kõik oli täiuslik - limaskesta paksus, munarakkude viljastumise protsent oli super, embrüode kvaliteet oli haruldaselt stabiilne ja siirdamine läks imeliselt. Tavaliselt IVF’i käigust arst oskab välja lugeda, mida arendada või mida muuta - ta ültes, et meie tsükliga ei ole tal midagi muuta, kõik oli liiga hea, et muutusi teha. Võibolla ainult väike pisiasi siirdamisel, sest ta märkas, et mu emakakale on natuke vildakam. Mis on tõenäoliselt 2000. aastal tehtud LEEP tulemus. Inglise keeles saad lugeda LEEP’ist siit! Eesti keeles on see vist midagi emakakala kõrvetamise taolist. Lisaks sellele on meil tore uudis, et siirdamisest järelejäänud 2 embrüot arenesid ilusti 5 pävani välja ning on nüüd päris head blastotsüstid ja need on nüüd jääkapis meid ootamas!

Me oleme valmis järgmiseks sammuks, mis on uus IVF katse. Varsti. Siis jälle läheb süstimiseks ja järjekordseks emotsioonide virrvarriks. Aga mind see ei kohuta. Minu jaoks oli see suurepärane kogemus. Ja tahan tagasi sinna sellesse põnevasse ootuste-lootuste virrvarri!

Meie teekonnal on jäänud maksimaalselt 3 sammu! See mõte ja teadmine on lihtsalt nii imeliselt julgustav ning sellel on selline võimas edasiviiv jõud. Loomulikult loodame, et kolme sammu asemel peame astuma vaid sammukese, või kaks; aga võibolla tuleb astuda kolmas ja lõplik samm… Oleme kõigeks valmis!

Korraga on kõik nii selge. Oleme aastaid kannatanud, kurvastanud. (Aga ka rõõmustanud ja koguaeg lootnud). Ma ei jaksa enam! Kohati tundub, et elu on selle kõige pärast pandud nagu hoiule. Enam ei taha! Tahan edasi liikuda ja olla kohal! Liiga palju on paigal tammumist! Tahan astuda uuele pinnale!

Ja nüüd - vaid veel mõned kuud ning sellel kõigel on lahendus! Tulemas on uus IVF tsükkel ning loodame parimat, sest meil on kõik eeldused selle õnnelikuks lõpuks. Kui mingil põhjusel tuleb astuda järgmine samm ning jääkapist meie eskimod sulatada ja siirdada, siis oleme ka selleks valmis. Ka kolmas ja lõplik samm on meil teada - meil on teada lapsendamise agentuur.

Oleme käinud möödunud aasta jooksul 2 korda lapsendamise konverentsil, sest mõte lapsendamisest ei ole meile võõras. Pigem on see meile olnud meile südameelähedane juba viimased poolteist aastat. Samuti käsime kevadel ka oma väljavalitud agentuuri orjentatsioonil. Oleme mõelnud, et isegi kui meil peaks õnnestuma IVF tsükkel, tahaksime ikka selle sammu astuda. Aga see on hirmus kallis.

Vot, selline on siis asjade käik. Ja kui paned nüüd üks ja kaks kokku, siis juba lähikuudel tulevad meie perest toredad uudised. Olgu see siis triibuline rasedustest või siis nagu adopteerimisel kutsutakse - paperpregnant (paberirase).

Ei ole enam kaua jäänud! Samm sammu haaval! Üks samm ja lootus korraga!

Järelmõtted

Olen teile korduvalt kinnitanud, et ma olen ok. Tegelikult olen aga kõikunud natuke igal pool. Enamasti olen ma olukorraga leppinud, kuid vahel haamerdab mu peas: miks?, kuis nii?, aga miks ikkagi?

Olen eelistanud olla omaette, sest ma ei tea kuidas ma võin reageerida kaastundele näost näkku, või telefonis rääkides. Kuid tänan kõiki, kes on selleks katset teinud ning see kõik on olnud omamoodi edasiviiv jõud. Võibolla kulub veel mõni tund, võibolla päevake, kui suudan kogu südamest taas uskuda ja loota. See hetk ei ole kaugel! Ma olen kurbuseks liiga tugev.

Kui mina olin laupäevaks täiesti küps ja ette valmistatud vastu võtma negatiivset uudist, siis mr. X uskus kuni lõpuni ning tema kurb reageering lausa ehmatas mind. Tavaliselt on tema see, kes alati oma armsa naeratusega asjale seletuse ja tähenduse annab, mis sündmused perspektiivi paneb ning on sellega alati õiglane, aga ka lohutav. Tal lõi üles väikese palaviku ning magas enamuse pühapäevast ning terve esmaspäeva. Kurbuse stress, mis muud. Õnneks on ta nüüd ok.

Ma olen siiamaani uskunud, et see ootus on olnud pikk teatud põhjustel. Võibolla sellepärast, et ma pidin ise kasvama, valmis saama? Ja rida neid teisi asju. Aga seekord ma tõesti tundsin, et kõik on valmis. Me oleme kohal.

Ma olen endaga teinud niipalju tööd ja tundsin, et ma olen leidnud endas elementaarse tasakaalu. Ja tegelikult olengi! Nüüd on lihtsalt kõik vaid aja küsimus. Tean, et see ebaõnnestumine oli vaid samm lähemale meie eesmärgile.

Ma ei tea, miks ma sageli seostan ebaõnne sellega, et midagi on minuga valesti! Ja kõik see on mulle karistuseks ja selle tõttu on mul koguaeg vaja end täiustada, midagi püüelda. Olen end liiga palju piitusutanud. Aga nüüd on sellega lõpp! Ma tunnen, et ma olen valmis ja mul ei ole endale mitte midagi endale lisada. Minus on hea rahulolu.

Mõnikord oleks palju kergem, kui elujuhtumid tuleksid koos nö. juhistega. Näiteks: Mida teha olukorras, kui kaotad töökoha; mida teha, kui satud avariisse; mida teha, kui beebi ei tule ja kuidas lohutada inimest, kelle lootused taas kord purunesid.

See kergendaks nii mõnegi elusituatsiooni, kuid ma ei taha endalt võtta ära seda iseavastamise ja -kasvamise protsessi.

Üks on selge. Paigale püsima ma ei jää. Ma liigun edasi ja tulevikku!

Mõtlesin tükk aega, kas ma peaksin jätkama ning siin sellest kõigest kirjutama. Fakt on, et oma kartuste, kõhkluste, võitude ja kurbuse ülestähendamisest oli mulle palju kasu, siis ehk püüan sellega vastavalt enese soovidele ja vajadusele ka jätkata.

Ma arvan, et vaatamata sellele kurbusele mis mind ikkagi hetkel natuke valdab, olen ma üks ääretult õnnelik inimene! Kui miskit läheb kehvasti, siis kipume hädaldama: miks?, miks just mina? Kui me oleme õnnelikud, siis imetleme harva, et miks just mina, millega olen selle ära teeninud?

Ja mul ei jäägi muud imestada, et kuis mina olen nii õnnelik ja tugev inimene? Miks just mina? Millega olen selle ära teeninud?

Ametlik

Negatiivne!
Ma olen ok!

Negatiivne

Tulemus: negatiivne. Ametlikku numbrit mul veel pole, aga diagnoosin nii, sest et mul on päevad kohe-kohe algamas! Ma lähen käin kliinikus siiski ära, sest vihkan telefoni kõnesid. Tahan näha inimesi näost näkku ning samuti tahan kuulda, kuidas me kaks ülejäägi embrüot edasi arenesid ning kas oli miskit külma panna. Loodan, et saan ka täna koheselt panna aja järelkonsultatsioonile - et lihtsalt arutleda, mis läks valesti; missugused uued ettepanekud ja suunad. Kõik oli ju super. Mu limaskest oli mõnusalt paks, embrüod olid ilusad, ma olin tubli voodis lamaja. Ma ei närvitsenud ja muretsenud. Vaevalt et seal on ühest vastust. Eks see elu kallim loterii ole! 50/50 shanss. Seekord ei olnud meil võidunumbreid.

Taas pean ma kokku korjama kõik need pisemad ja suuremad killud - purustatud süda, katkine ning löödud hing ja segamini mõistus. Taas kord pean leidma jõu, et edasi liikuda. Seekord on see kuidagi lihtsam. Killud on peaaegu juba koos ja siht on teada. Ma ei saa öelda, et kõik on korras ja nahk paks kui jõehobul, kuid ma olen alistunud sellele, mis juhtus ning liigun vaikselt välja sellest leinast, mida ma praegu tunnen.

Mul ei ole kedagi leinata, kuid millegipärast om mul just selline tunne… See on iga kord nii. Igatsen taga kedagi, keda veel ei ole. Ja nii kuust kuusse, aastast aastasse. Seekord on meil vähemalt pilt ning teame keda meil ei ole.

Ma alati mõtlen ja mõistatan, et miks meie tee on nii keeruline ja käänuline. Täna ma tean miks! Selleks, et tunneksin ära oma argipäeva õnne ning hindaksin seda mida mul on. Mul on jäägitu sõprus ja tugi, mida ma siin ennast jagades tunda sain. Mul on pöidlahoidjad ja palvetajad, mul on vaiksemad ja sõnakamad kaasaelajad, kes kõik tegid selle emotsionaalselt raske perioodi kergemaks ja talutavamaks. Ja kui keegi peakski parastama või paha soovima, siis on see nende oma õnnetus!

Ma ei kaota lootust ja ära sinagi seda tee! Olen leidnud oma südamest, mõistusest ja hingest selle jõu, et jälle edasi minna. Samm sammult lähemale oma eesmärgile.

Vahel on nii

Kui ei jaksa olla alati optimistlik ja uskuda teadmatut? Kui ei jaksa olla alati positiivne ja kõhklematult teada imelist tulevikku?

Ma olin täna kaugel positiivsest hoiakust, optimismist ja lootusest.

Oleme ostnud elu kallima loterii ning ootame oma saatust. Ja nn. päevade valud tähendavad minu jaoks vaid üht - kaotust!

Homme on aga uus päev.