KUI ÜKS UKS SULGUB, SIIS TEINE AVANEB

Muidugi olen ma ikka veel kurb. Ja tõenäoliselt see kurbus ja kaotus jääb pikaks ajaks mu südamesse. Alatiseks.
Kurbus selle üle, mis oleks võinud olla!

Aga elu läheb edasi ning mul ei ole aeg kurb olla. Ja vaimselt ja füüsiliselt olen valmis edasi minema! Meil oli ammu asjade käik valmis mõeldud: kõigepealt IVF, siis jääkarud ja kui miskit sellest kõigest välja ei tule, siis pidime negatiivse testi puhul järgmisel päeval adopteerimis agentuuri minema.
Aga asjad arenesid natuke teisiti.

Kui südamelööke ei leitud, siis mul oli jutuajamine oma nõelravi arstiga. Tema pakkus välja, et adopteerimise asemel võiksime teha embrüo adopteerimise. Mina olin sellele alguses väga vastu. Ma lihtsalt ei soovinud enam sellist teadmatust, ootamist. Kui õhtul seda Mr. X'ga jagasin, siis tema sattus sellest ideest vaimustusse ning tema nägi seal seda, mida mina ei näinud. Adopteerimsprotsessis on palju paberitööd, palju raha ja samuti ootust ja teatmatust. Embrüo adopteerimisel paberitöö puudub ja 20,000-30,000$ asemel maksame vaid külmutatud embrüo siirdamise eest, mis maksab umbes 2,500$. Ühekordne kulu tuleb juristi tasu näol.
Ja embrüod on meil juba olemas. Nimelt, see pakkumine tuligi mu nõelravi arsti kaudu. Tema endine klient otsis embrüodele uut omanikku. Kuna nad on vanemad inimsed, siis said nad oma tita kätte ja rohkem ei planeeri. Nii munaraku, kui ka seemneraku andsid neile doonarid. Noored ja terved inimesed ning minu nõelravi arst arvab, et mul on selles situatsioonis väga head võimalused õnnestumiseks.

See kõik on väga huvitav! Aga süda ikka veel nutab...

***

How do I say goodbye ... when I didn't get to say hello?
I want so bad to keep you ... how do I let you go?
I have so many dreams, so much love I want to share
There's nothing I can do ...why is life unfair?
You're my perfect angel...I dreamed you long ago
I never got to hold you but it breaks my heart to let you go
The pain and confusion I feel inside
I can not explain...I can not describe
God will rock you in your cradle and watch you as you sleep
I will love you in my heart ... it's all I get to keep
you are blessed my child ... you're in heaven up above
You'll never be alone...you have Mommy & Daddy's love
Hush my little baby...you need not ever cry
You were always wanted! I wish you didn't die
You'll be my sunshine in the daylight and the brightest star at night
Reach for God's hand and go to the light
I would rather endure the pain of losing you right now
Then the thought of you suffering thru life...we'll get thru somehow
I was blessed to have you briefly...even though I have to let you go

BYE-BYE, BABY!

Eile, pühapäeval tundsin paari tugevat krampi alakõhus. Teadsin, et lõpp on lähedal.
Õhtul magama minnes teadsin, et öö tuleb raske. Algasid tugevamad krambid ning kerge määrimine. Keskööl jäin magama paariks tunniks ja sellega mu selle öö uni piirdus.
Võtsin mingi kangema valuvaigisti, aga see ei toiminud absoluutselt. Ainuke asi mis mu olemist natukenegi leevendas oli soojakott. Ma hingasin sellest valust läbi. Paar esimest tundi olid kõige hirmsamad, sest siis oli verejooks väga tugev ning ehmusin, sest paar korda oli tunne nagu sisikond lupsaks must välja.
Ma olin kurb ja hirmul.
Bye-bye, baby!
Ma arvan, et tegelikkus ei ole minuni veel jõudnud. Hetkel on minus hoopis mingi imelik rahulolu, et sellele keerulisele loole saabus lõpp ning ma saan edasi liikuda.
Ja minule annab nii palju jõudu teadmine, et pisike inglike on meid taevast ülevalalt kaemas.
Me pisike ime! Oled meile väga tähtis!

9 NÄDALAT

Ma olen täna 9 nädalat rase. Veel. Ma tahaks, et see kestaks kaua. Veel 30 nädalat.
Vahepealsed nädalad on olnud emotsionaalsed. Iganädalased ultrahelid. Vahepeal oli isegi lootust.
Aga see lootus oli põhjustatuna tõenäoliselt erinevate arstide erinevast mõõtmistehnikast ning heast kujutlusvõimest (üks arst nagu nägi midagi südametöö sarnast). Ning olime jälle pandud ootama.
Nii see aeg on veninud. Ühelt poolt on tuimus. Teisalt on kurbus ja veel rohkem kurbust. Täna hommikul tunnen ma ennast veel eriti kehvasti (hormoonid tekitavad paha olemist) ning mu tuju on tõeliselt õnnetu.
Esmaspäeval lõpetasin progesteroni süstimise ning estrace ja medroli tabletid. Nüüd ootan (ei oota) lõppu.

Miks meilt on võetud võimalus olla õnnelik? Millega oleme selle vintsutuse ära teeninud?

EI MIDAGI

Kordus ultraheli ei toonud palju muutust. Pisike oli kasvanud vaid päeva jagu selle nädalaga ning südamelööke ei leitud.
Arvan, et selleks ajaks olid mul nädala jooksul nutud nutetud, ma olen omadega jõudnud staatiumini, kus otsid lahendusi ja uusi teid.
Muidugi olen ma hingepõhjani pettunud. Olen kurb. Olen vihane. Ma kardan ja mul on hirm.
Mis saab edasi?

HIRM

Ma kardan. Mul on hirm. Veel mõned päevad tagasi olin ma ettevaatlikult optimistlik, aga esmaspäeval tõusid sünged pilved selle õnne kohale.
Nimelt, oli meil esmaspäeval ultraheli. Arsti paberite järgi pidin ma olema kuskil 6n5p. Ja väike põksuv südameke oleks pidanud näha olema.
Oli kõik muu, aga mitte süda. Ja väikese alge mõõdud olid vaid 5n6p.
Arst ei tundunud optimistlik. Käskis küll hoida lootust. (Aga miks ta ei kõlanud väga optimistlikult?)
Ma ei saa sinna midagi parata, aga olen pidevalt nutnud ja kurvastanud. Ma tean, et elu ei ole sageli aus ja õiglane, aga ma kohe mitte ei taha mõista, miks meile selline raske ja kurb saatus on õlule pandud.
Tahaks loota ja uskuda, aga millegipärast on usk ja lootus mind väga kergelt maha jätnud. Olen ammu kogenud, et imed minuga ei juhtu ja midagi ei tule kergelt. Kõik saavutatakse vaid raske töö ja tõelise pingutusega.
Ma palun mõtetes iga päev ja iga tund seda väikest pisikest enda sees, et ta kasvaks tugevaks ning teeks meile rõõmu ning tooks meie hinge taas rahu. Aga mu sisemine tunne ütleb, et ta läheb oma teed. Ja jätab meid südamevaluga igatsema seda mis meil oleks võinud olla.
Kas ma annan juba alla? Kas usk on jätnud mind maha? Kas lootus on kustunud?
Ei, on hetki kus ma nii tugevalt usun ja loodan, aga hetkel, keset unetut ja murelikke öömõtteid on raske olla optimistlik, sest sellel teekonnal ei ole miski läinud nii nagu meie seda tahame.
Ok, see viimane jääkarupoiste tsükkel oli meile üllatus ja ime. Ma ei saa salata seda.
Täna öösel olen ma kurb ning mul on hirm...

MUL ON SALADUS

Uskumatu, aga tõsi!
Mul oli kodus kasutamata rasedustest. Ja ma ei teagi mis vägi mind 5 päeva peale siirdamist seda kasutama ajas, aga seda ma tegin. Ega ma seal kohe midagi ei näinudki. Alles kuidagi hiljem oli seal vaid kergelt aimatav triibuke. Nii õrn, et arvasin selle oleva lihtsalt silmapette.
Siis hakkas mu keha teistmoodi tundma. Ja 6 päeva peale siirdamist oli mul olemas päris kokreetne triip. Aga selle asemel, et olla rõõmus, tõi murepilve väike määrimine.
8 päeva peale siirdamist käisin veretesti tegemas ja beta oli 67. Kordustesti lähen tegema laupäeva hommikul.
Ja tänaseks on kõik tunnused hajunud ning loomulikult tekitab see minus paanikat.
Seda enam, et eelmine ja minu ainuke raseduse kogemus lõppes kohe peale esimest betat, mil oli selge, et see pidama ei jää, sest beta oli nii madal.

Kuidas tahaks olla muretult rõõmus ja mõelda juba beebi toa peale ning heietada mõtteid nimedest, aga lihtsalt see 48 kuud ootust ja pettumust on teinud mind ettevaatlikuks. Ühelt poolt mu hing ja süda hõiskab, aga teisalt on tohutu kartus, et see õnne võetakse mult varasti ära.
Vaatamata kartusele olen ma siiski nii õnnelik, et mul on selline saladus kanda!

KOLMIKUTE ASEMEL KAKSIKUD

Meie kolmest embrüost sai kaks embrüot. Siirdamine läks väga hästi.
Saime oma "kaksikutest" pildi kaasa ning nad näevad tõesti väga ilusad välja. Ma tõesti loodan, et see ei jää ainukeseks pildiks meie bioloogilistest lastest.
Hetkel olen täis optimismi ning hirmu- ja kartusetunded pole mind veel oma valdusesse suutnud haarata. 8 päeva ootamist.
Ootan ja loodan positiivset lahendust!

OTSIN SIND

Ma otsisin sind unest, otsisin mõtetest, otsisin kujutlusmaailmast. Ja ma leidsin su üles oma mõtete tagahoovist. Korraga tulid mu juurde. Pisike ja kirtsus ja täitsa oma. Kuidas oleks tahtnud sind sülle haarata, enda lähedal hoida!
Täna öösel nägin und. Nägin, et mu testil oli 2 triipu. Ma pole kunagi enne asjade sellist lahendust näinud.
Ma otsisin ja leidsin.
Nüüd jääb üle vaid oodata.
Täna on siirdamise päev.

Lootus ei sure

Mida ma tunnen viimase lootuse eelõhtul? Mida ma mõtlen viimasel sirgel?

Naljakas, kuigi seljataga on 4 aastat kuust kuuse pettumust, ei sega see mind viimase minutini lootmast. Lootus ei sure! See on aidanud edasi minna!
Aga ma ei saa eitada seda, et mu süda on purunemas. Hing on haige ja kurb. Mõte on tuhm. Mind saadab lootus, mida varjuna saadab kartus ja mure.

Olen nüüd estrace'i söönud ma ei teagi mitu päeva. See aitab mul nö. kasvatada lining'ut, mis on mul peaaegu 12. Mis iganes see siis tähendab. Arstid tahavad näha vähemalt 8. Alustasin eile õhtul ka progesterone'i süstidega. Ja seekord 2cc. Ma tõesti loodan, et nõelumine tasub ära!

Meil on külmutuses 2 balstotsüsti, mil hindeks A- ja üks varases eas blasto, millele hinnet ei ole veel antud. Loodan, et nad ilusti sulatamisprotsessile vastu peavad.

Viimase lootuse eelõhtul olen ma täis lootust.