KOLMIKUTE ASEMEL KAKSIKUD

Meie kolmest embrüost sai kaks embrüot. Siirdamine läks väga hästi.
Saime oma "kaksikutest" pildi kaasa ning nad näevad tõesti väga ilusad välja. Ma tõesti loodan, et see ei jää ainukeseks pildiks meie bioloogilistest lastest.
Hetkel olen täis optimismi ning hirmu- ja kartusetunded pole mind veel oma valdusesse suutnud haarata. 8 päeva ootamist.
Ootan ja loodan positiivset lahendust!

OTSIN SIND

Ma otsisin sind unest, otsisin mõtetest, otsisin kujutlusmaailmast. Ja ma leidsin su üles oma mõtete tagahoovist. Korraga tulid mu juurde. Pisike ja kirtsus ja täitsa oma. Kuidas oleks tahtnud sind sülle haarata, enda lähedal hoida!
Täna öösel nägin und. Nägin, et mu testil oli 2 triipu. Ma pole kunagi enne asjade sellist lahendust näinud.
Ma otsisin ja leidsin.
Nüüd jääb üle vaid oodata.
Täna on siirdamise päev.

Lootus ei sure

Mida ma tunnen viimase lootuse eelõhtul? Mida ma mõtlen viimasel sirgel?

Naljakas, kuigi seljataga on 4 aastat kuust kuuse pettumust, ei sega see mind viimase minutini lootmast. Lootus ei sure! See on aidanud edasi minna!
Aga ma ei saa eitada seda, et mu süda on purunemas. Hing on haige ja kurb. Mõte on tuhm. Mind saadab lootus, mida varjuna saadab kartus ja mure.

Olen nüüd estrace'i söönud ma ei teagi mitu päeva. See aitab mul nö. kasvatada lining'ut, mis on mul peaaegu 12. Mis iganes see siis tähendab. Arstid tahavad näha vähemalt 8. Alustasin eile õhtul ka progesterone'i süstidega. Ja seekord 2cc. Ma tõesti loodan, et nõelumine tasub ära!

Meil on külmutuses 2 balstotsüsti, mil hindeks A- ja üks varases eas blasto, millele hinnet ei ole veel antud. Loodan, et nad ilusti sulatamisprotsessile vastu peavad.

Viimase lootuse eelõhtul olen ma täis lootust.

Unistused täituvad? Unistused täituvad!

Kui sageli ma unistan sellest päevast, kui näen kahte triipu. Ma kujutlen tihti, kuidas ma Mr. X'ile sellest teatan. Ma mängin mõtetega, kuidas ja kuna teised sellest teada saavad. Kui sageli ma loodan, et sellest ühest hetkest algab midagi täiesti uut. Ma ei jõua oodata momenti, mil lõpuks me saakime jagada oma armastust selle pisikese kallikesega.
Ma unistan. Sageli. Ma loodan. Tihti.

Neil päevil mõtlen ma segeli me kolmele jääkarupoisule. Taas on hing täis ootust ja lootust. Aga teisalt on see meie viimane katse. Viimane lootus. Mu hing härdub, kui mõtlen nendele pisikestele embrüodele, mis kuskil külmutuses puhkavad. Ma ei jõua ära oodata, kuniks nad oma emme üska tulevad!

See on meie viimane katse. Ma olen väsinud olemast alati nö. üks samm maas. Iga ebaõnnestunud katse tekitab uusi mõtteid, suundi - äkki peaks tegema nii, ehk peab tegema selle testi, võibolla operatsioon aitaks. Alati on midagi!
Ma tahan olla kohal. Tahan, et ei oleks enam mingeid keerdkäike. Tahan ise olla oma tee juht.
Tahaks loota, et see katse õnnestub! Kui ei, siis algab lapsendamise pikk kadalip...

Aga unistused täituvad kui kõvasti soovida? Ma soovin nii kõvasti! Võibolla peab veel kõvemini soovima?
Jääkarupoisid, me tõesti ootame teid koju!!!

EMOTSIONAALNE PÄEV

Mul oli tõenäoliselt tsüst, järelejäänud munarakk IVF'i tsüklist. Seepärast ka päevad ei hakanud, ega hakanud. Ei tea, kui kaua ma oleks venitanud nendega, aga nõelravi arst andis mulle mingi tee segu juua ning pani nõelu just õigetesse kohtadesse ning lõpuks 15 päevase hilinemisega päevad kohal olidki.
Helistasin kliinikusse, et panna kinni opi aeg. Pidin tegema [hysteroscopy], aga tuli välja, et see maksab päris palju ning me lihtsalt ei saa seda lubada. Kuskile peab panema piiri.

Kuskil jääkapis katseklaasis on kolm meie embrüot. Meie kolm väikest imet. Meie kolm viimast lootust! Viimast lootust.
Me oleme käinud läbi pika teekonna ja oleme jõudnud sellega viimasesse peatuspunkti, enne lõplikku finishit. Unistan õnnelikust lõpust! Loodan, et juhtub ime ning sellel teekonnal saab tõesti olema õnnelik lõpp.

Mu süda härdub, kui mõtlen meie pisikestele jääkarudele. Veel on nad meie! Ja tahan, et nad jääksid igavesti meie omadeks! Meie elu imedeks!

Ees on ootamas emotsionaalne kuu!

KUI SA VAID TEAKSID...

Ma tean seda ka ise, et minuga on praegu väga raske läbi käia. Ma tean, et see nelja viimase aasta teekond on mind täielikult muutnud. Ma tean, et sageli olen ma vihane ja "mõru". Ma tean, et juba ammu pole ma naernud südamest nagu ma tegin seda aastaid tagasi. Ma tean, et ma lükkan oma sõpru kaugemale. Ma tean seda kõike, aga ma ei oska ennasta aidata!

AGA...
Kas sa ka tead, kui kosutav oleks kuulda, et Kõik saab korda!, kui ma taas olen peatäie nutnud.
Kui sa vaid teaksid, et nii tervendav oleks kuulda, et hoolid minust... neil hetkeil, kui kogu maailm tundub olevat minu vastu!
Kas sa ikka tead, et kuigi sa ei taha oma pärimistega mulle haiget teha, oleks nii kosutav kuulda Kuidas läheb?, sest mõnikord... ok, väga sageli tunnen ma end väga üksikuna.
Kas sa tead, et sinu siiras naeratus aitab vähendada valu?
Kas tead, et kuigi ma ei suuda viimasel ajal südamest naerda, ei tähenda seda, et ma ei taha näha teisi inimesi naermas!
Kas ka tead, et kuigi ma olen surmahirmus selle ees, et äkki mu elu ei lähe nii nagu ma olen lootnud, ei vähenda see minu soovi olla kursis sinu eluga.
Kas sa tead, et kellegiga koos nutt lõpeb tavaliselt naeruga?
Kas tead, et probleemi ignoreerimine ei tee probleemi olematuks ning ma tõesti loeks palju, kui sa seda aksepteeriksid ilma valusaid soovitusi tegemata!
Kas sa ikka tead, et üks tähtsaim asi, mis ma sellel teekonnal olen õppinud on see, et sõbrad kes sellel teekonnal nii minu vihmas kui päikses mulle truuks jäävad, on kulda väärt?

Kui sa vaid teadkis, kui üksikuna ma end sageli tunnen! Ma ei oska ennast aidata!

HEAD UUT! UUS LOOTUS!

Head uut aastat!

2009 ei olnud kõige parem aasta. Aga nagu ikka igas aastas oli ka siin paremaid ja halvemaid hetki. See oli oluline aasta. IVF'i aasta. IVF, mis oleks pidanud lõppema õnnelikult. IVF, mis oleks pidanud tooma meile lõpuks selle teekonna lõpliku lahenduse!
Seda ei tulnud... Kurbus, viha, tigedus, kadedus, pahameel, pettumine! Ma tahaks loota, et see kõik jäi sinna vanasse aastasse!

Nüüd on 2010. Number tundub nii ilus ja elujõuline. Just selline paljulubav! Kunagi ei kao ju lootus! Ta võib hetkeks küll kaduda, kuid ikka on mus jõudu, et see taas üles leida ning taas loota ja uskuda!

Vaikselt ja tasa

Jälle ehitan ma enda ümber seina. Mu kodu on mu kindlus ja ainult siin on hea olla. Raske on kohtuda inimestega, kes teavad meie ebaõnnestunud IVF tsüklist. Ja kui nüüd päris aus olla, siis mingil määral tundub, et ainult mina ei hoia neist kaugele, vaid ka nemad.
Ma täitsa saan aru... Olen tujukas oma õnnetuses.
Ma lootsin, et ma olen tugevam. Aga tegelikult meeldib mulle siin pühade lähenedes olla nõrk. Ostmata kingid ja saatmata kaardid - mul on hinges ja südames vabandus.

Uni jääb unistuseks

Vähemalt see beebi osa.
Laupäeval tuli külla Spot. Ma imestan, sest süstin ju progesterone'i. Kuidas nii?
Täna on beta.
Ma ei taha üldse minna. Ma ei taha saada kurba kõne arstilt.
Kummalisel kombel loodan ma pimesi veel imele ning arvan, et keegi teeb minuga julma nalja. Veel on minus jõudu, et loota läbi kurbuse pisarate.

Miks? Miks on kõik nii? Miks keegi arvab, et ma olen nii tugev, et suudan järjekordse emotsioonide virr-varriga toime tulla!

Viljatus on vaid tugevatele inimestele ja peredele. Ma olen olnud tugev. Aga ma tõesti enam ei jaksa. Mul pole enam jõudu, et võtta vastu veel üks kurb uudis.

Uni

Täna öösel nägin ma und. Üle hulga aja.
Õhtul kui sulgesin silmad, siis minu silme ette ilmus nii selgelt 3 väikest beebit. Kõik olid nii sisse mässitud. Ma vaatasin neid lähemalt ning lugesin üle, et mitu siis neid on. Neid oli kolm!
Öösel nägin unes oma embryologist'i. Ning siis nägin unes imeilusat, vaikset ja rahulikku ojakest, kus oli palju siledaid kivikesi.