Ja elu läheb edasi... samm sammu haaval

Elu on olnud kiire. Töökoormus on tavaliselst suurem ja nädalavahetused on liiga tihedad. Kuid ei kurda!

Meeleolud on mul päris kenad ja optimistlikud. Vahel olen kurb ka, aga … Siht on nii silme ees ja eesmärk teada ning tean, et selle tee lõpus on ka loodetud tulemus! Kõik on nii käegakatsutavas kauguses ning ainult aja ja hetke küsimus. On jäänud vaid mõned sammud astuda.

Nädalapäevad tagasi käisin järelkonsultatsioonis ning arst oli üllatunud mind nähes. Tema oli täiesti kindel, et järgmine kord kui kohtume, on vaid häid uudiseid. Ta vaatas üle märkmed ja tsükli käigu ning ütles, et kõik oli täiuslik - limaskesta paksus, munarakkude viljastumise protsent oli super, embrüode kvaliteet oli haruldaselt stabiilne ja siirdamine läks imeliselt. Tavaliselt IVF’i käigust arst oskab välja lugeda, mida arendada või mida muuta - ta ültes, et meie tsükliga ei ole tal midagi muuta, kõik oli liiga hea, et muutusi teha. Võibolla ainult väike pisiasi siirdamisel, sest ta märkas, et mu emakakale on natuke vildakam. Mis on tõenäoliselt 2000. aastal tehtud LEEP tulemus. Inglise keeles saad lugeda LEEP’ist siit! Eesti keeles on see vist midagi emakakala kõrvetamise taolist. Lisaks sellele on meil tore uudis, et siirdamisest järelejäänud 2 embrüot arenesid ilusti 5 pävani välja ning on nüüd päris head blastotsüstid ja need on nüüd jääkapis meid ootamas!

Me oleme valmis järgmiseks sammuks, mis on uus IVF katse. Varsti. Siis jälle läheb süstimiseks ja järjekordseks emotsioonide virrvarriks. Aga mind see ei kohuta. Minu jaoks oli see suurepärane kogemus. Ja tahan tagasi sinna sellesse põnevasse ootuste-lootuste virrvarri!

Meie teekonnal on jäänud maksimaalselt 3 sammu! See mõte ja teadmine on lihtsalt nii imeliselt julgustav ning sellel on selline võimas edasiviiv jõud. Loomulikult loodame, et kolme sammu asemel peame astuma vaid sammukese, või kaks; aga võibolla tuleb astuda kolmas ja lõplik samm… Oleme kõigeks valmis!

Korraga on kõik nii selge. Oleme aastaid kannatanud, kurvastanud. (Aga ka rõõmustanud ja koguaeg lootnud). Ma ei jaksa enam! Kohati tundub, et elu on selle kõige pärast pandud nagu hoiule. Enam ei taha! Tahan edasi liikuda ja olla kohal! Liiga palju on paigal tammumist! Tahan astuda uuele pinnale!

Ja nüüd - vaid veel mõned kuud ning sellel kõigel on lahendus! Tulemas on uus IVF tsükkel ning loodame parimat, sest meil on kõik eeldused selle õnnelikuks lõpuks. Kui mingil põhjusel tuleb astuda järgmine samm ning jääkapist meie eskimod sulatada ja siirdada, siis oleme ka selleks valmis. Ka kolmas ja lõplik samm on meil teada - meil on teada lapsendamise agentuur.

Oleme käinud möödunud aasta jooksul 2 korda lapsendamise konverentsil, sest mõte lapsendamisest ei ole meile võõras. Pigem on see meile olnud meile südameelähedane juba viimased poolteist aastat. Samuti käsime kevadel ka oma väljavalitud agentuuri orjentatsioonil. Oleme mõelnud, et isegi kui meil peaks õnnestuma IVF tsükkel, tahaksime ikka selle sammu astuda. Aga see on hirmus kallis.

Vot, selline on siis asjade käik. Ja kui paned nüüd üks ja kaks kokku, siis juba lähikuudel tulevad meie perest toredad uudised. Olgu see siis triibuline rasedustest või siis nagu adopteerimisel kutsutakse - paperpregnant (paberirase).

Ei ole enam kaua jäänud! Samm sammu haaval! Üks samm ja lootus korraga!

Järelmõtted

Olen teile korduvalt kinnitanud, et ma olen ok. Tegelikult olen aga kõikunud natuke igal pool. Enamasti olen ma olukorraga leppinud, kuid vahel haamerdab mu peas: miks?, kuis nii?, aga miks ikkagi?

Olen eelistanud olla omaette, sest ma ei tea kuidas ma võin reageerida kaastundele näost näkku, või telefonis rääkides. Kuid tänan kõiki, kes on selleks katset teinud ning see kõik on olnud omamoodi edasiviiv jõud. Võibolla kulub veel mõni tund, võibolla päevake, kui suudan kogu südamest taas uskuda ja loota. See hetk ei ole kaugel! Ma olen kurbuseks liiga tugev.

Kui mina olin laupäevaks täiesti küps ja ette valmistatud vastu võtma negatiivset uudist, siis mr. X uskus kuni lõpuni ning tema kurb reageering lausa ehmatas mind. Tavaliselt on tema see, kes alati oma armsa naeratusega asjale seletuse ja tähenduse annab, mis sündmused perspektiivi paneb ning on sellega alati õiglane, aga ka lohutav. Tal lõi üles väikese palaviku ning magas enamuse pühapäevast ning terve esmaspäeva. Kurbuse stress, mis muud. Õnneks on ta nüüd ok.

Ma olen siiamaani uskunud, et see ootus on olnud pikk teatud põhjustel. Võibolla sellepärast, et ma pidin ise kasvama, valmis saama? Ja rida neid teisi asju. Aga seekord ma tõesti tundsin, et kõik on valmis. Me oleme kohal.

Ma olen endaga teinud niipalju tööd ja tundsin, et ma olen leidnud endas elementaarse tasakaalu. Ja tegelikult olengi! Nüüd on lihtsalt kõik vaid aja küsimus. Tean, et see ebaõnnestumine oli vaid samm lähemale meie eesmärgile.

Ma ei tea, miks ma sageli seostan ebaõnne sellega, et midagi on minuga valesti! Ja kõik see on mulle karistuseks ja selle tõttu on mul koguaeg vaja end täiustada, midagi püüelda. Olen end liiga palju piitusutanud. Aga nüüd on sellega lõpp! Ma tunnen, et ma olen valmis ja mul ei ole endale mitte midagi endale lisada. Minus on hea rahulolu.

Mõnikord oleks palju kergem, kui elujuhtumid tuleksid koos nö. juhistega. Näiteks: Mida teha olukorras, kui kaotad töökoha; mida teha, kui satud avariisse; mida teha, kui beebi ei tule ja kuidas lohutada inimest, kelle lootused taas kord purunesid.

See kergendaks nii mõnegi elusituatsiooni, kuid ma ei taha endalt võtta ära seda iseavastamise ja -kasvamise protsessi.

Üks on selge. Paigale püsima ma ei jää. Ma liigun edasi ja tulevikku!

Mõtlesin tükk aega, kas ma peaksin jätkama ning siin sellest kõigest kirjutama. Fakt on, et oma kartuste, kõhkluste, võitude ja kurbuse ülestähendamisest oli mulle palju kasu, siis ehk püüan sellega vastavalt enese soovidele ja vajadusele ka jätkata.

Ma arvan, et vaatamata sellele kurbusele mis mind ikkagi hetkel natuke valdab, olen ma üks ääretult õnnelik inimene! Kui miskit läheb kehvasti, siis kipume hädaldama: miks?, miks just mina? Kui me oleme õnnelikud, siis imetleme harva, et miks just mina, millega olen selle ära teeninud?

Ja mul ei jäägi muud imestada, et kuis mina olen nii õnnelik ja tugev inimene? Miks just mina? Millega olen selle ära teeninud?

Ametlik

Negatiivne!
Ma olen ok!

Negatiivne

Tulemus: negatiivne. Ametlikku numbrit mul veel pole, aga diagnoosin nii, sest et mul on päevad kohe-kohe algamas! Ma lähen käin kliinikus siiski ära, sest vihkan telefoni kõnesid. Tahan näha inimesi näost näkku ning samuti tahan kuulda, kuidas me kaks ülejäägi embrüot edasi arenesid ning kas oli miskit külma panna. Loodan, et saan ka täna koheselt panna aja järelkonsultatsioonile - et lihtsalt arutleda, mis läks valesti; missugused uued ettepanekud ja suunad. Kõik oli ju super. Mu limaskest oli mõnusalt paks, embrüod olid ilusad, ma olin tubli voodis lamaja. Ma ei närvitsenud ja muretsenud. Vaevalt et seal on ühest vastust. Eks see elu kallim loterii ole! 50/50 shanss. Seekord ei olnud meil võidunumbreid.

Taas pean ma kokku korjama kõik need pisemad ja suuremad killud - purustatud süda, katkine ning löödud hing ja segamini mõistus. Taas kord pean leidma jõu, et edasi liikuda. Seekord on see kuidagi lihtsam. Killud on peaaegu juba koos ja siht on teada. Ma ei saa öelda, et kõik on korras ja nahk paks kui jõehobul, kuid ma olen alistunud sellele, mis juhtus ning liigun vaikselt välja sellest leinast, mida ma praegu tunnen.

Mul ei ole kedagi leinata, kuid millegipärast om mul just selline tunne… See on iga kord nii. Igatsen taga kedagi, keda veel ei ole. Ja nii kuust kuusse, aastast aastasse. Seekord on meil vähemalt pilt ning teame keda meil ei ole.

Ma alati mõtlen ja mõistatan, et miks meie tee on nii keeruline ja käänuline. Täna ma tean miks! Selleks, et tunneksin ära oma argipäeva õnne ning hindaksin seda mida mul on. Mul on jäägitu sõprus ja tugi, mida ma siin ennast jagades tunda sain. Mul on pöidlahoidjad ja palvetajad, mul on vaiksemad ja sõnakamad kaasaelajad, kes kõik tegid selle emotsionaalselt raske perioodi kergemaks ja talutavamaks. Ja kui keegi peakski parastama või paha soovima, siis on see nende oma õnnetus!

Ma ei kaota lootust ja ära sinagi seda tee! Olen leidnud oma südamest, mõistusest ja hingest selle jõu, et jälle edasi minna. Samm sammult lähemale oma eesmärgile.

Vahel on nii

Kui ei jaksa olla alati optimistlik ja uskuda teadmatut? Kui ei jaksa olla alati positiivne ja kõhklematult teada imelist tulevikku?

Ma olin täna kaugel positiivsest hoiakust, optimismist ja lootusest.

Oleme ostnud elu kallima loterii ning ootame oma saatust. Ja nn. päevade valud tähendavad minu jaoks vaid üht - kaotust!

Homme on aga uus päev.

Jõudu! Jõudu on tarvis!

Saatke mulle jõudu mõelda positiivselt, oskust olla murevaba! Aga kõige rohkem võimet mitte mõelda ajas ette sinna kus me veel ei ole.

Esimene eufooria on möödas ning voodis lamamisel on omad head ja vead. Ühelt poolt on tore, et olen saanud lebotada, tunda saanud teie kõigi hoolitusust ja abi. Aga teisalt - voodi teeb haigeks. Nii selja kui hinge.

Issand, anna mulle jõudu leppida asjadega, mida ma muuta ei saa.
Anna mulle julgust muuta asju, mida ma muuta saan.
Anna mulle tarkust nende vahel vahet teha.

The Embryo.

When the time comes for the embryo to receive the spirit of life,
At that time the sun starts to help.
This embryo is brought into movement, for a sun
quickens it with spirit.
From the other stars this embryo received only an
impression,
until the sun shone upon it.
How did it become connected with the shining sun
in the womb?
By ways hidden from our senses:
the way whereby gold is nourished,
the way common stone becomes a garnet and the
ruby red,
the way fruit is ripened,
and the way courage comes to one distraught with fear.

Siirdamine oli väga tore päev!

Mul oli suurepärane päev. Kuigi ma hommikul siin natuke ärevusest tujutsesin, aga jälle oli see mr. X, kes mu sellest väikesest kriisist päästis. Eks mul oli väike ärevus sees, et kuidas need kuus selli on edasi arenenud ja mitu siirdada jne. Tähtsad asjad ajavad ärevaks ju!

Jõudsime kohale varakult. Mingi hetk pidin võtma valium’i ja ibuprofin’i ning siis asusime arsti ootama. Punktsiooni ja siirdamise keskus asub kliinikust umbes 5 min kaugusel ja arstil olid hommikul vastuvõtu ajad. Mr. X pidi koguaeg kella vaatama, sest temal oli sel päeval just vaja tööl hirmsasti olla ning varastas minu kõrval olekuga kõvasti aega. Meil oli aga päris lõbus seal, sest õde veetis enamuse ajast meie ruumis ning oli üsna jutukas. Natalia, venelanna Vladivostokist. Ma sain Lermotovi talle lugeda ning natuke vene keelt praktiseerida. Igatahes sellest igavast ootamisest sai tore ja lõbus aeg. Mr. X juba hakkas mitmendat korda minema, aga nii registratuurineiu ja ruumiõde jooksid kohe helistama, et kas doktor on teisest kliinikust lahkunud.

Suur seiklus oli ka veel põiega. Nimelt, mina ei tea mis põhjusel, peab siirdamisel põis täis olema. Mõni arst nõuab täitsa täis ja kuulen nende naiste õuduslugusid… Õnneks minu arst nõuab vaid pooltäis põit. Aga mina olen ju täielik põiehädaline. Kui minul põis täis, siis mina minema pean. Õde kontrollis ultraheliga mu põit ning ma pidin surema vallu, kui ta kõhule selle ultraheli värgindusega vajutas. Sain loa põit natuke tühjendada. Nii jooksin ja tirtsutasin oma 4 korda. Ja lõpuks oli paras. Oli paras nii protseduuriks, kui ka minule, et seal laual pikemat aega lamada.

Milline tore hetk oli kui doktor saabus. Lagedale toodi pildid meie kuuest embrüost ning tehti kiire hindamine. Kõik olid 8-rakulised ning said kõrgeima hinde. Peale väikest arutlust jätsime siirdatavate embröote arvu arsti otsustada. Tal nii palju kogemust, et küll ta teab. Tema otsustas, et 4 oleks meie parim shanss.

Nüüd aga tuleb tore osa. Nimelt, kuidas see embröote siirdamine siis käis. See on tegelikult nagu tavaline günekoloogi kontrollis käik. Pannakse sulle sisse see mis iganes see on, noh… see metalne värk. Embrüologist tõi kohale pika "juhtme", kus olid siis sees siirdatavad. Õde hoidis ultraheli mu kõhul, et näidata sellele "juhtmele" teed ning lükatigi need tegelased minu kohevasse limaskesta. Ekraanil oli näha, kuidas valged pallikesed ekraanile ilmusid ning sinna limaskesta pugesid.

Mul oli nii hea meel, et mr. X jäi. Ta oleks paljust ilma jäänud.

Peale seda tormas mr. X kohe tööle ning mina pidin veel vähemalt pool tundi seal lamama. Jäin isegi magama. Valium? Ärkasin just siis, kui sõbranna mulle järgi tuli ning tema sõidutas mind ilusti kärmelt koju voodisse.

Alguses olin kõigist nendest emotsioonidest nii väsinud ja näljane. Sõin ja vaatasin HGTV’d (Home and Garden TV) terve pärastlõuna... Juba ongi kolmapäev!

"Munapühad" on selleks korraks läbi! Teretulemast Embrüo-land!

Küll on hea, et ma ei pidanud terve päeva ootama ning juba hommikul kell 9 helistasid ning sellise vahva teatega, et kaheksast munarakust viljastusid kuus ning pidid väga hea elu ja tervise juures olema päev nr. 2 kohta! Homme, teisipäeval on siirdamine kell 12!

"Munapühade" põhjalikum ülevaade

19. september oli siis minu nn. punktsiooni päev. Punktsioon on siis ettevõtmine, kus munasarjadest eemaldatakse kõik suure vaevaga kasvatatud folliikulid e. munarakud

9.30 oli meie ametlik "munapühade" arsti aeg. Esimest korda elus tõusis mr. X ilma mingisuguse erilise käsuta üles ning oli niksis naksis minema.

Alati need varajased minekud on meie peres olnud nii rasked ja pingelised. Vea nagu nööriga mr. X-i taga.

Aga seekord oli siis teisit. Ma isegi ei pidanud teada äratama. Kuulsin köögist kella 7ks pandud äratsukellan ning mõtlesin, et lasen tal veel natuke magada. Aga juba ta üleval oligi ning oma hommikutoimingutega alustasin.

Juba siis teadsin, et tulemas on eriline päev! Teistsugune! Paljude uute lootustega.

Ma olen närveldaja, ehk teate seda juba. Aga seekord oli hinges rahu. Selline õnnelik tunne ja teadmine, et kõik läheb korda ning muretsemiseks pole mingit põhjust.

Jõudsime kliinikusse natuke liiga vara. Meiega ootas ka veel üks naine koos oma ämmaga. Temale oli sel päeval plaanis teha eskimoring, st. temale oli plaanis siirdada eelmisest tsüklist ülejäänud embrüod. No meil oli päris lõbus. Eriti lõbusaks läks, kui me rääkisime nn. meeste ruumist, mida mr. X kutsub Gentelmens Club’iks. Ta lubas veebilehe teha, kus vastavas ruumis käinud mehed saavad hinnata erinevate kliinikute meeste ruumi.

Sellises lõbusas tujus ma opi ruumi läksingi. Peatselt saabus narkoosiõde e. vend, kuna oli meesterahvas ning pani mulle kähku IV sisse. See on mu esimene narkoosi kogemus ju! Ei osanud midagi karta ega arvata. Ja ega polnudki ju midagi karta. Ja jälle mõtlesin mõnu ja rahuloluga, et kui rahulik ma olen!

Mäletan, et arst tuli sisse ning hakkas vaikselt ette valmistama. Narkoosivend ütles midagi, et nüüd ta... ja enam ma ei tea midagi. Arvan, et olin ära kuskil 15-20 minutit. Ärkasin, ning esimene asi oli küsida, et kuidas munajaht läks? Küsisin seda mitu korda, et mitu muna. Ma ei saanud alguses aru, et mida ta mulle vastab. Järgmisena mäletan, et mr. X juhatati sisse.

Ja läbi oligi! Esimest korda jalad maha panna oli nagu õpiks kõndima. Aga toibusin sellest kõigest väga ruttu. Olin koheselt niiiiii näljane. Ma ju ei tohtinud südaööst saadik midagi süüa ega juua!

Koju jõudes läksin voodisse ning olin üsna unine. Vaatasin natuke telekat ning jäin kohe magama. Vaatasin veel telekat ja jäin jälle magama. Nii olin seal õhtuni.

Nüüd on üks suur küsimus - kuidas ma 3 päeva täielikus voodirezhiimil üle elan???

Munad

Lühidalt… Narkoos oli vahva. Kõik sujus suurepäraselt. Munajahilt saadi 8 muna. Enesetunne on hästi normaalne. Natuke unine, aga muidu tegutseks Pärast räägin pikemalt.