Ma olen ema! Juba pool aastat.
Raseduse teine pool kulges absoluutselt suurepäraselt. Kuni viimase raseduspäevani nautisin seda imelist ootust.
Ja siis ta tuli... Mitte just nii nagu ma olin unistanud ja lootnud, aga kes seda enam mäletab.
Meie väike poisu on parim beebi. Nüüd ma tean miks mu ootus oli nii pikk! Ootasime teda! Kuigi ta pole meie geeniega midagi tegemist, sobib ta meie perre ideaalselt. Ta on meile loodud. Meie imeline beebi!
Tänu embrüo adopteerimisele said meist õnnelikud vanemad.
Ja ta on täitsa meie oma!
Allakirjutanu,
õnnelik ema
reede, 4. november 2011
reede, 1. oktoober 2010
KUI SEE VAID OLEKS ÜKS TASANE TEE!
Õnnitlused minule. Olen jõudnud rasedusega kümnendasse nädalasse. Täpsemalt, olen täna 9 nädalat ja 1 päev.
Viimasel kuul on olnud nõnda palju draamat ja mõnikord mu usk õnnelikku lõppu on väga peenikese nööri küljes.
Kirjutasin eelnevalt siin oma vahejuhtumist 6ndal nädalal. Kui tagasi sellele mõtlen, siis mul käivad külmajudinad üle kogu mu keha - see suur verejooks ja suured tükid...
Peale seda oli mu tupevedelik kogu aeg selline beezhkas, pruunikas. Aga endalegi imestuseks olin ma üsna rahulik. Teadvustasin, et see on lihtsalt jäägid.
Aga 8. nädalal korraga eritus suurenes. See oli nagu kohvi. Vaid kaks päeva ning enam polnud midagi.
Esmaspäeval oli meil järjekordne ultraheli. Paberite järgi pidin ma olema 8n+4p, aga arst mõõtis beebi suuruseks 9n+2p ja nägime ja kuulsime südametööd. See oli vapustavalt lahe!!!!
Paariks päevaks oli torudes vaikus ja siis eile õhtul, täpselt 9. nädalal oli mul järjekordne õdukas. Tundsin, et kuidagi märg on olla. Ja uurimisel selgus, et mu püksid on määrdunud ja see ei ole lihtsalt tupevedelik, aga pruuni-punase segune määrimine. Aga see oli vaid hetkeks. Lamasin terve õhtu ja enam polnud midagi hirmutavat.
Kuigi ma suudan endale teadvustada, et need on kõik jääknähud, leian ma sageli end hullumise äärel suures kartuses, et mult võetakse ära see, mida nii kaua olen igatsenud.
Ma loodan, et mu keha mängib lihtsalt omi mänge...
Kui see vaid oleks üks tasane tee!
Viimasel kuul on olnud nõnda palju draamat ja mõnikord mu usk õnnelikku lõppu on väga peenikese nööri küljes.
Kirjutasin eelnevalt siin oma vahejuhtumist 6ndal nädalal. Kui tagasi sellele mõtlen, siis mul käivad külmajudinad üle kogu mu keha - see suur verejooks ja suured tükid...
Peale seda oli mu tupevedelik kogu aeg selline beezhkas, pruunikas. Aga endalegi imestuseks olin ma üsna rahulik. Teadvustasin, et see on lihtsalt jäägid.
Aga 8. nädalal korraga eritus suurenes. See oli nagu kohvi. Vaid kaks päeva ning enam polnud midagi.
Esmaspäeval oli meil järjekordne ultraheli. Paberite järgi pidin ma olema 8n+4p, aga arst mõõtis beebi suuruseks 9n+2p ja nägime ja kuulsime südametööd. See oli vapustavalt lahe!!!!
Paariks päevaks oli torudes vaikus ja siis eile õhtul, täpselt 9. nädalal oli mul järjekordne õdukas. Tundsin, et kuidagi märg on olla. Ja uurimisel selgus, et mu püksid on määrdunud ja see ei ole lihtsalt tupevedelik, aga pruuni-punase segune määrimine. Aga see oli vaid hetkeks. Lamasin terve õhtu ja enam polnud midagi hirmutavat.
Kuigi ma suudan endale teadvustada, et need on kõik jääknähud, leian ma sageli end hullumise äärel suures kartuses, et mult võetakse ära see, mida nii kaua olen igatsenud.
Ma loodan, et mu keha mängib lihtsalt omi mänge...
Kui see vaid oleks üks tasane tee!
teisipäev, 14. september 2010
PAHAD TUJUD
Ma olen hetkel jõudnud siis sinna maani, kus ma ei suuda mitte kellegi rõõmust rõõmu tunda ilma haiget saamata.
Kõik need kenad rasedusuudised ja lapsesünnid, need teevad mind nii kurvaks ja tigedaks. Mingi hetk suudan ma sellest üle saada, aga see kõik tuleb läbi raskuste.
Ma tahaks olla normaalne inimene ja olla südamest õnnelik teiste õnne üle, aga ma ei ole seda. Isegi kui ma seda sunnin. Mind teeb see kadedaks ja hakkan kurbusest nutma.
Mu enesetunne saab sellega nulli viidud. Ning alles peale mõningast mõtlemist, või mõttega harjumist suudan ma teiste õnne üle rõõmu tunda.
Ma olen nii vastuoluline.
Ma tahan teada saada titeuudistest varam kui teised (tundes end sellega natukenegi erilisena), kuid kui ma seda teada saan, siis ma olen õnnetumast õnnetu.
Ma tunnen, et ma pole enam ise. Ma teesklen ja valetan. Ja keegi ei küsi: et kuidas mul läheb? Aga kuidas mul tegelikult läheb?
Ja teate, ma saan ka sellest aru ning mõistan, miks keegi minult enam mu käekäigu kohta täpsemalt ei uuri.
Jah, küsitakse küll, et kas kõik on korras? Aga kes selle peale hoobilt ütleb, et tahaks end puhtaks rääkida! Keegi ei oska minule läheneda õigest küljest, mis mind rääkima paneks.
Ja kas keegi tahakski seda kogeda?
Kõik need kenad rasedusuudised ja lapsesünnid, need teevad mind nii kurvaks ja tigedaks. Mingi hetk suudan ma sellest üle saada, aga see kõik tuleb läbi raskuste.
Ma tahaks olla normaalne inimene ja olla südamest õnnelik teiste õnne üle, aga ma ei ole seda. Isegi kui ma seda sunnin. Mind teeb see kadedaks ja hakkan kurbusest nutma.
Mu enesetunne saab sellega nulli viidud. Ning alles peale mõningast mõtlemist, või mõttega harjumist suudan ma teiste õnne üle rõõmu tunda.
Ma olen nii vastuoluline.
Ma tahan teada saada titeuudistest varam kui teised (tundes end sellega natukenegi erilisena), kuid kui ma seda teada saan, siis ma olen õnnetumast õnnetu.
Ma tunnen, et ma pole enam ise. Ma teesklen ja valetan. Ja keegi ei küsi: et kuidas mul läheb? Aga kuidas mul tegelikult läheb?
Ja teate, ma saan ka sellest aru ning mõistan, miks keegi minult enam mu käekäigu kohta täpsemalt ei uuri.
Jah, küsitakse küll, et kas kõik on korras? Aga kes selle peale hoobilt ütleb, et tahaks end puhtaks rääkida! Keegi ei oska minule läheneda õigest küljest, mis mind rääkima paneks.
Ja kas keegi tahakski seda kogeda?
VAHEJUHTUM
Mu senine rasedus on olnud üsna igav. Ei ole erilisi sümptome ja õnneks ei ole ka olnud midagi hirmutavat.
Aga... Eelmise neljapäeva õhtul täiesti tühjast kohast juhtus midagi hirmsat. Tegin õhtusööki ja korraga tundsin äkki käis gash ja midagi väga sooja tuli must välja. Jooksin tualetti ja see oli veri, erepunane. Mul ei olnud mingeid krampe. Ja paari tunni jooksul oli mul mitmeid nö. gashe. Ma olin nii hirmul. Ma värisesin üle kogu keha. Aga üllatavalt olin optimistlik, sest mul polnud krampe, ega ka ei suuri ega väikseid vereklompe.
Paari tunni pärast kogesin midagi hirmsat. Korraga oli verd nii palju, et see täitis mitu sidet ja mis kõige hullem, minust lopsasid välja suured tükid ja mitte 1 või 2, aga arvan, et kokku ikka 10 ringis.
See kestis täpselt 2 tundi. Nii nagu see oli alanud ootamatult, lõppes ka see täiesti ühtäkki.
Ma sain vist magada hästi ainult tänu sellele, et mul polnud mitte mingisuguseid krampe, mis on tavaliselt katkemise märgiks.
Järgmisel hommikul käisin arstil ja ultrahelis leiti lootekott ja sinna juurde kuuluv. Arst oli optimistlik ja andis 80/20 shansi, aga hoiatas ka, et see võib mõlemat pidi minna. Südamelööke arst seekord otsima ei hakanud (kuigi ma seda väga tahtsin). Ütles, et põhjalikum vaatlus tuleb kolmapäeval, see on siis... homme.
Ja jõuangi sellele kartuseni välja. Tuleb meelde eelmine rasedus, esimene ultraheli, kus südamelööke ei olnud.
Kuidas ma tahaks olla süütult rase, kartmata hirme!
Ainus mida teha saan on loota parimat!
Aga... Eelmise neljapäeva õhtul täiesti tühjast kohast juhtus midagi hirmsat. Tegin õhtusööki ja korraga tundsin äkki käis gash ja midagi väga sooja tuli must välja. Jooksin tualetti ja see oli veri, erepunane. Mul ei olnud mingeid krampe. Ja paari tunni jooksul oli mul mitmeid nö. gashe. Ma olin nii hirmul. Ma värisesin üle kogu keha. Aga üllatavalt olin optimistlik, sest mul polnud krampe, ega ka ei suuri ega väikseid vereklompe.
Paari tunni pärast kogesin midagi hirmsat. Korraga oli verd nii palju, et see täitis mitu sidet ja mis kõige hullem, minust lopsasid välja suured tükid ja mitte 1 või 2, aga arvan, et kokku ikka 10 ringis.
See kestis täpselt 2 tundi. Nii nagu see oli alanud ootamatult, lõppes ka see täiesti ühtäkki.
Ma sain vist magada hästi ainult tänu sellele, et mul polnud mitte mingisuguseid krampe, mis on tavaliselt katkemise märgiks.
Järgmisel hommikul käisin arstil ja ultrahelis leiti lootekott ja sinna juurde kuuluv. Arst oli optimistlik ja andis 80/20 shansi, aga hoiatas ka, et see võib mõlemat pidi minna. Südamelööke arst seekord otsima ei hakanud (kuigi ma seda väga tahtsin). Ütles, et põhjalikum vaatlus tuleb kolmapäeval, see on siis... homme.
Ja jõuangi sellele kartuseni välja. Tuleb meelde eelmine rasedus, esimene ultraheli, kus südamelööke ei olnud.
Kuidas ma tahaks olla süütult rase, kartmata hirme!
Ainus mida teha saan on loota parimat!
teisipäev, 31. august 2010
UUS OOTUS JA LOOTUS..... UUS KARTUS
Ma ootan last!
Beta numbrid olid normaalsed.
Aga nüüd on see hull ootus kaks nädalt, kuniks ultrahelis südamelööke saab näha.
Ma olen suutnud olla õnnelik ja rõõmus. Ma olen suutnud jätta pabistamise ja hirmu tahaplaanile ning olen olnud võimeline olnud nautima seda mis mul praegu on!
Aga millegipärast alates eilsest kriibib minu sees see vana tuttav kartus, mis võtab minus vastu minu tahtmist võimust.
Ma tahan näha ja kuulda nn. märke, et kõik on korras. Olgu see unenägu või siis kellegi toetav sõna, olgu see mu oma keha või mõistus.
Ma tahan kindlust, vajan seda, et olla jätkuvalt optimistlik!
Beta numbrid olid normaalsed.
Aga nüüd on see hull ootus kaks nädalt, kuniks ultrahelis südamelööke saab näha.
Ma olen suutnud olla õnnelik ja rõõmus. Ma olen suutnud jätta pabistamise ja hirmu tahaplaanile ning olen olnud võimeline olnud nautima seda mis mul praegu on!
Aga millegipärast alates eilsest kriibib minu sees see vana tuttav kartus, mis võtab minus vastu minu tahtmist võimust.
Ma tahan näha ja kuulda nn. märke, et kõik on korras. Olgu see unenägu või siis kellegi toetav sõna, olgu see mu oma keha või mõistus.
Ma tahan kindlust, vajan seda, et olla jätkuvalt optimistlik!
esmaspäev, 16. august 2010
MA HOIAN MEILE PÖIALT...
Inimene harjub kõigega... öeldakse.
Nii olen ka mina harjunud arstikäikudega, oma jalgu ilma igasuguse valehäbita laiali ajama; olen harjunud uuesti lootma ja unistama.
Üks on kindel, mida aeg edasi, seda kergem on pettumustega toime tulla. Tean ja tunnen juba ennast ja tean, kuidas ma reageerin.
Uus samm on kätte tulnud nii kähku. Teisipäeval on päev, mis algab taas uus ootus ja lootus. Suvi on olnud kiire ja seetõttu pole mul eriti aega olnud mõelda ja ennast närvi ajada.
Ma hoian meile pöialt...
Leidsin ka väga hea artikli, milles on nii täpselt kirjeldatud seda mida lastest unistav naine tunneb ja mida pere ja sõbrad peaksid selles situatsioonis tegema. Kliki siia!
Nii olen ka mina harjunud arstikäikudega, oma jalgu ilma igasuguse valehäbita laiali ajama; olen harjunud uuesti lootma ja unistama.
Üks on kindel, mida aeg edasi, seda kergem on pettumustega toime tulla. Tean ja tunnen juba ennast ja tean, kuidas ma reageerin.
Uus samm on kätte tulnud nii kähku. Teisipäeval on päev, mis algab taas uus ootus ja lootus. Suvi on olnud kiire ja seetõttu pole mul eriti aega olnud mõelda ja ennast närvi ajada.
Ma hoian meile pöialt...
Leidsin ka väga hea artikli, milles on nii täpselt kirjeldatud seda mida lastest unistav naine tunneb ja mida pere ja sõbrad peaksid selles situatsioonis tegema. Kliki siia!
laupäev, 17. juuli 2010
UUS ALGUS
Meil on nüüd 18 embrüot! Ilusat, kaunist ja suhteliselt noorukest! Oleme valmis uueks seikluseks! Ja üliõnnelikud oma adopteeritud "laste" üle.
Loodan südamest, et juba esimene siirdamiskatse õnnestub!
Loodan südamest, et juba esimene siirdamiskatse õnnestub!
laupäev, 5. juuni 2010
UUS PILET?
Miks minul on kaugliini rongi pilet selleks reisiks? Miks minu reisil on nii palju ettearvamatuid peatusi?
Ma ei mäletaks, et oleks ostnud sellise pileti.
Kas ma saan selle ümber vahetada? Ma hüppan selle loksuva rongi pealt maha ja ostan pileti hoopis express liinile, mis viib mind kiiresti kohale.
Head reisi mulle!
Ma ei mäletaks, et oleks ostnud sellise pileti.
Kas ma saan selle ümber vahetada? Ma hüppan selle loksuva rongi pealt maha ja ostan pileti hoopis express liinile, mis viib mind kiiresti kohale.
Head reisi mulle!
laupäev, 8. mai 2010
KUNAGI
Ühel päeval mõistan, miks mu ootus on olnud nii pikk. Võibolla siis sellel maagilisel tuleviku hetkel saan öelda, et see kõik oli seda väärt. Aga kindlasti mitte kunagi ei unune see ootus ja lootus ning valu ja piin, mis mind sellle tuleviku kulminatsioonini viisid.
esmaspäev, 19. aprill 2010
KUI ÜKS UKS SULGUB, SIIS TEINE AVANEB
Muidugi olen ma ikka veel kurb. Ja tõenäoliselt see kurbus ja kaotus jääb pikaks ajaks mu südamesse. Alatiseks.
Kurbus selle üle, mis oleks võinud olla!
Aga elu läheb edasi ning mul ei ole aeg kurb olla. Ja vaimselt ja füüsiliselt olen valmis edasi minema! Meil oli ammu asjade käik valmis mõeldud: kõigepealt IVF, siis jääkarud ja kui miskit sellest kõigest välja ei tule, siis pidime negatiivse testi puhul järgmisel päeval adopteerimis agentuuri minema.
Aga asjad arenesid natuke teisiti.
Kui südamelööke ei leitud, siis mul oli jutuajamine oma nõelravi arstiga. Tema pakkus välja, et adopteerimise asemel võiksime teha embrüo adopteerimise. Mina olin sellele alguses väga vastu. Ma lihtsalt ei soovinud enam sellist teadmatust, ootamist. Kui õhtul seda Mr. X'ga jagasin, siis tema sattus sellest ideest vaimustusse ning tema nägi seal seda, mida mina ei näinud. Adopteerimsprotsessis on palju paberitööd, palju raha ja samuti ootust ja teatmatust. Embrüo adopteerimisel paberitöö puudub ja 20,000-30,000$ asemel maksame vaid külmutatud embrüo siirdamise eest, mis maksab umbes 2,500$. Ühekordne kulu tuleb juristi tasu näol.
Ja embrüod on meil juba olemas. Nimelt, see pakkumine tuligi mu nõelravi arsti kaudu. Tema endine klient otsis embrüodele uut omanikku. Kuna nad on vanemad inimsed, siis said nad oma tita kätte ja rohkem ei planeeri. Nii munaraku, kui ka seemneraku andsid neile doonarid. Noored ja terved inimesed ning minu nõelravi arst arvab, et mul on selles situatsioonis väga head võimalused õnnestumiseks.
See kõik on väga huvitav! Aga süda ikka veel nutab...
Kurbus selle üle, mis oleks võinud olla!
Aga elu läheb edasi ning mul ei ole aeg kurb olla. Ja vaimselt ja füüsiliselt olen valmis edasi minema! Meil oli ammu asjade käik valmis mõeldud: kõigepealt IVF, siis jääkarud ja kui miskit sellest kõigest välja ei tule, siis pidime negatiivse testi puhul järgmisel päeval adopteerimis agentuuri minema.
Aga asjad arenesid natuke teisiti.
Kui südamelööke ei leitud, siis mul oli jutuajamine oma nõelravi arstiga. Tema pakkus välja, et adopteerimise asemel võiksime teha embrüo adopteerimise. Mina olin sellele alguses väga vastu. Ma lihtsalt ei soovinud enam sellist teadmatust, ootamist. Kui õhtul seda Mr. X'ga jagasin, siis tema sattus sellest ideest vaimustusse ning tema nägi seal seda, mida mina ei näinud. Adopteerimsprotsessis on palju paberitööd, palju raha ja samuti ootust ja teatmatust. Embrüo adopteerimisel paberitöö puudub ja 20,000-30,000$ asemel maksame vaid külmutatud embrüo siirdamise eest, mis maksab umbes 2,500$. Ühekordne kulu tuleb juristi tasu näol.
Ja embrüod on meil juba olemas. Nimelt, see pakkumine tuligi mu nõelravi arsti kaudu. Tema endine klient otsis embrüodele uut omanikku. Kuna nad on vanemad inimsed, siis said nad oma tita kätte ja rohkem ei planeeri. Nii munaraku, kui ka seemneraku andsid neile doonarid. Noored ja terved inimesed ning minu nõelravi arst arvab, et mul on selles situatsioonis väga head võimalused õnnestumiseks.
See kõik on väga huvitav! Aga süda ikka veel nutab...
Tellimine:
Postitused (Atom)
Postitused
